rahuluul

/001/
rahu mu sees
otsib piire
vaatab neid ühelt ja teiselt
otsa ja sisse vaatab
piiridest välja

/003/
mina enam ei otsi
ega ka kuuluta
sõlmin lahtiseid otsi
tühjust tuulutan

kass ja meri

kui kõnnid läbi mere, võta sihiks lähenev laine. suunaks saar, seal kus lõpeb meri ja algavad puud. kui kõnnid läbi mere.

neelata ei saa, liikuda on valus. ta läks hommikul, silmad märjad.
vaikus. kuumavärinad. põrand on külm. tuttav lõhn, toas on palju suitsu tehtud, enam seda tapeedi vahelt välja ei saa.
proovin vett. valus. võtan jõu kokku ja ronin aknalauale. vaatan aknast välja, otse enda sisse. paistan endast läbi.
maailm minu ümber. tuuleiil sasib oksi. tüvi kriuksub, juured hoiavad paigal. muutun tuuleks.
jään seisma. paneelmaja libiseb läbi minust läbi. rohulibled paitavad taldu. olen see tunne.

ma olen see tunne, kui rohulible libiseb läbi tuule. kui mina vaatab läbi akna, kuidas mina libiseb endast läbi.
ma olen, kui ma enam ei vaata. kui ma enam kunagi ei vaata, olen.
kui ta läheb nuttes ja tuleb. ja kui ta enam ei nuta.
ma olen, kui ta enam ei lähe. kui ta enam kunagi ei lähe, olen.

ma olen see teadmine, kui ma enam kunagi enda juurest ei lähe ega tule. kui mind pole. ja kui seda teadmist enam pole, olen.

kui kõnnid läbi iseenda, võta sihiks lähenev sina. suunaks sina, seal kus lõpeb sina ja algad sina. kui kõnnid läbi iseenda.

ja siis saabub rahu.

rahuluul

/001a/
rahu on tõe puudumine
tõde on ebapüsivus, püsi-
matus, otsekorraldus-
matus

rahuluul

/002/
inimese üle otsustad kolme esimese sekundiga
luuletuse üle
kolme esimese reaga

oled endiselt siin?
mina olin ka.

#71 ehk reaalsus pudeneb sõrmede vahelt

Reaalsus pudeneb sõrmede vahelt

nagu kokteiliklaas kraanikaussi/

meelelahutusasutuse põrandale.

Kleepuv sisu paiskub laiali

sulle näkku, kinganinadele,

vorm mureneb, killustub, kaob

reaalsus

Pudeneb sõrmede vahelt nagu nutitelefon

peldikupotti

armastuskirjad, meeldimised, vihased linnud,

olulised asjad.

Kleepuv sisu tõmbub kokku,

jookseb lühisesse, upub

reaalsus

Pudeneb sõrmede vahelt nagu

kraadiklaas elavhõbedat

tilkadena põrandal sinu hingamisteedes

närvisüsteemis

kaob kontroll, palavik

temperatuur ei muutu, muutub

reaalsus

Pudeneb sõrmede vahelt nagu kontroll

haridusasutuses

kivi haridusasutuse aknas

langeb sinu südamelt

kristalliseerunud pinge

langeb

reaalsus

Reaalsus pudeneb sõrmede vahelt

nagu

R

     E

         A

           A

              L

                 S

                    U

                      S

#70 ehk kosmos

varjuna elamise võimalikkusest
õhu ja armastuseta
entroopilises kliimas
kui su punavalgetriibulise skafandri
püksilukk jäi lahti
olles avastanud olemise tühisuse
ning pritsides sellele kuuma leemendavat soolvett

ja sulle meenub et
nendel palmikestega supelpükstel
on hirmus kole plekk
oma suurte silmadega
ülipüüdlikus ükskõiksuses
hõljud
ei kuule

#69 ehk lame nagu maakera

kirjeldades nähtamatut
maikuu palavaimal päeval
avad akna kahtlustele
olles veendunud selle olemasolus  
hammustad endale suure isuga keelde
ületades kõige keerulisemaid olukordi
püüad mullaste sõrmedega seebimulle
puhudes armsamale hingesügavusest lubadusi

naeratad kõverate hammastega
sirget naeratust  
üritad sellest kõigest selgust luua
aga ikka jääd tähetolmu hõljuma
maikuu palavaimal ööl
luuletades armastusest

#68 ehk tinkivinki

noored inimesed on

rahutud sest nende mõtted

ja ideed tantsivad kiiremini

kui maailm pöörelda jõuab

nende vanemad aga

isekeskis rahulolematud

eelmise hooaja aadetel

tiireldes ümber päikese

#67

leidsin oma teismelistest emoaegadest ühe õnnetusehunniku

üleval on õhk hõredam
võtab lausa hinge kinni
kuhu siis silmad paluvad
kui seda enam ei ole

üksinda on tuba pimedam
vaikus võib valgust neelata
kui teda enam ei ole
võitlemas südamevaluga

eemal on igatsus kaugemal
tänavamürane mälestus
külma valguse peegeldus
seest teeb jahedaks

kuhu siis silmad paluvad
kuhu siis mõtted hajuvad

#66 ehk arhiiv

leidsin oma kõvakettalt veel mõned Kimi Sakura luuletused, üks on välismaal seiklejale päris kohane ja mittekohalik. väljendab mingisugust eksistentsialistlikku ängi, mis liiga elusas paigas võib peale tükkida.


***

on mõnel linnal liiga suur süda
mul sinu omast piisab kogu eluks
ta siseõues veri kergelt keeb
meil aega küllalt
valame veel teed

ja teisel linnal kogu aeg on janu
mis teha pole jõge ega merd
kes köhiks puhtaks inimeste kopsud
kes pühiks kokku
õhtused ideed

nad ütlevad on tänavatel silmad
kuid kuningal on silmad hoopis vees

on sellest ajast ilusamad ilmad
kui mulle näitasid et olen mees


ja samas jätab ikkagi lootuse, et inimlikkus (ja maailm väljaspool tänavaid, antud juhul "vesi") on kusagil olemas. 

#65 ehk must&

„ma käisin suurel mehel külas

kõndisin tast läbi

ma käisin suurel mehel linnas

ta mind ei märganud“

Vambola

Vambola kõndis lohiseva sammuga mööda puiesteed. Öine tuul oli oksi murdnud. Ühes nendega langes ka õhus olev pinge. Üksikud inimesed nokitsesid uniselt oma argipäevi. Eilsetest sündmustest polnud õieti märkigi.

Jõudnud peatusesse, tõstis ta pilgu. Bussi veel ei paistnud, midagi ei paistnud. Ehk oli bussijuht kuidagi toimunuga seotud. Ebatõenäoline. Ja siis leitaks asendus. Sellistel hetkedel saavad inimestest suitsetajad. Käed olid jälle kuivad, neid polnud kusagile panna. Miks see naine peab edasi-tagasi käima. Buss jäi seisma. Vambola vaatas kella.

Talle tuldi juba välisuksel vastu ja hakati seletama. Paberid lehvisid valgete käte vahel, kuid need olid Vambola jaoks tühjad. Ta mühatas mingi ebamäärase vastuse, kiirendas sammu ja tõmbas kabineti ukse kinni. Külm oli. Aknast paistis ringutav linnaosa. Inimesed kandsid mütse.

„Kuidas te kommenteerite korrakaitsjate käitumist?“

„Uurimine alles algas, me ei saa täpsemaid ütlusi anda“

„Kas vägivalla kasutamine oli õigustatud?“

„Vägivalla kasutamist pole tõestatud, sellekohaseid väiteid ei saa kommenteerida“

Muidugi oli jõudu kasutatud. Eelkõige seepärast, et uusi intsidente ennetada. Aga ka seepärast, et oli võimalus. Ja kui mehed kord vere maiku tunnevad, on nad edaspidi kõhklematud. See polnud ilus, aga mõned asjad vajavad tegemist. Ta pidi täna selle edeva tõusikuga lõunale minema. Vambola vihkas oma tööd.

Ülemus jõllitas teenindajat, selle asemel et oma tähelepanu päevapraele suunata. Vambola murdis kuivade sõrmede vahel leiba. Paar näidet hommikustest pealkirjadest: „VALITSUS VAIGISTAS RAHVA“, „VERI TÄNAVATEL, DEMOKRAATIA?“, „ÕIGUS JA ÕIGUSTUSED“. Kuid õhk oli oodatult, vastupidiselt karjuvatele pealkirjadele, rahulik. Ta maksis oma supi ja vee eest.

„Kuidas sa olukorda hindad?“

„Kuidas ma seda ikka hindan, midagi head ei ole.“

„Kurat, ma hommikul vaatasin, et mul hakkab õllekõht tekkima.“

Rooste

Vambola jõudis koju.

„Sa ei saa olla üheaegselt hall kardinal ja kojanarr,“ ütles naine.

Vambola oli vait. Ta pööras teise külje, tõmbas kardina eest, jõi kruusi leiget filtrikohvi ja läks tööle.

„Mul on väga raske võtta tõsiselt meest, kes 21. sajandil võtab sõna teemadel, mis põhinevad loogikal ja mõistuspärasusel, aga ise suitsetab paki sigarette päevas. Sa ei ole mingi kunstitudeng, kes oma ebaoriginaalsust rekvisiitidega varjama peab.“

Praktikant läks tagumisest trepikojast välja, pani suitsu ette ja näitas kolmanda korruse suunas keskmist sõrme. Ta vaatas oma Volkswagenit. Roostet oli juba eemalt näha. Kurat. „Ja minul on väga raske mitte anda molli jorsile, kes peab ennast inimideaali kehastuseks ja topib oma väikest nina inimeste eraasjadesse.“

Ta läks sõbraga baari. „Eestis on kahte sorti rajakaid: poliitikud ja ettevõtjad, kes enne jätavad pigem peldikus käimata kui ennast kiitmata ja kelle arust madalad maksud ning kord aastas pakettreisiga Hurghadas käimine peaks kogu rahva õndsaks tegema ja kelle jaoks riigieelarve tasakaal on 21. sajandi pühakiri. Ja muidugi ka kõik need ateistidest ja rassistidest ja homofoobidest ebausklikud hädaldajad, kes kogu maailma endavastases vandenõus süüdistavad ja odava raha nimel Soome või välismaale jooksevad.“

„Ja millisesse gruppi sa ise kuulud?“ muigas Rooste.

Praktikant helistas oma naisele, ostis Premiumi nelipaki, pani televiisori kinni ja jäi tugitoolis magama.

Lembit

Lembit vaatas poliitikule sügavale silma. Need olid kavalad elutud sinised nööbid. Sobisid väga hästi tema pintsakuga. See oli ilus mees. Lembit naeratas, pilgutas silma ja ootas õhinal reaktsiooni. „Minu nimi on Lembit,“ alustas ta, „olen pensionär, aga eile kadus mul kodu võti ära. Kuhu on mul nüüd minna?“

Vastust ei tulnud. Ta üritas uuesti: „Käisin esimese presidendi ajal koolis. Juba siis kaklesime venelastega. Aga saksa poisse ikka kadestasime, neil olid ilusad mütsid. Nüüd on kõigil erinevad. Ja kiilakaid on kõik kohad täis. Mis elu see selline on, tuul käib kõrvade vahelt läbi.“

Endiselt oli Lembit oma jutuga üksi. „No kuulge, see on juba solvav. Ma olen vana inimene, aga see ei tähenda, et minuga jämedalt peab käituma. Jõnglane selline! Kas ma siis ei mäleta seda aega, kui pensionäridele iga nädal pätsi saia lubasite. Muidugi mäletan. Ja nüüd te veel ütlete, et meri on teie oma ja mees ei või omale leiva kõrvale kala kah tuua! Pole te oma ristirüütlitest sugugi paremad.“

Lembit jäi tumma nägu vihaselt põrnitsema.

Vambola tuli poest välja, pani auto käima, tagurdas välja ja märkas Lembitut. Too vaatas taaraautomaadi kõrval valimisplakatiga tõtt.

President

President käis peldikus. Ta armastas seal oma tahvliga säutsuda.

„Ükski häda ei takista mõtete lendu.“

Ta hõõrus käsi kokku, kuivatas need ära ja läks peegli ette lipsu sättima.

Neil oli kena aiaga maja. Aed oli värvitud roheliseks. Naabrite koerad sinna sittuma ei pääsenud. Üldse oli elu ilus. Peenralt sai porgandit ja kui teadsid õigest kohast otsida, sai muru seest ploome. Kõige teadjamaid said šokolaadiküpsist ja morssi ka. Taamal oli meri, kuhu mehed läinud jaaniööl ujuma ja tagasi polnud tulnud. Ainult jutud nende vägitegudest olid tuulega üle lahe koju jõudnud.

„Issi-issi, kas sa aitad mul pabermehikesi välja lõigata?“

„Me ju rääkisime sellest, siin majas kutsutakse mind Presidendiks.“

„Aga issi, sa ei ole ju president, sa müüd ju autosid.“

„Kas ma olen su isa või mitte?“

„Oled.“

„Siis kutsud mind Presidendiks ja jutul lõpp.“

...

#64 ehk malelaud

Kaks luuletust tüdrukule (keda ammu näinud ei olnud).

Itaalia 2

võlvide all ei saja

kuigi vahel on vaja

uhtuda eilseid kihte

ooperis keegi ei maga

kui siis lava taga

kellel laulud lauldud

seadma peab uusi sihte

hommikukohv mind teretab

naabrimees naisele seletab

seda mis unenäost mäletab

seda et elu on lihtne

Itaalia 3

mäletan küll su suud

kui ma astusin maha

keegi ütles vist tere

keegi ütles vist muud

maitsesid nagu ei julgeks

liialt palju ma öelda

keelega sügisest valgust

kollastel seintel võis tunda

kohe kui kuulsin su pilku

endaga puutuvat

keelega sügisest valgust

magusaks muutuvat

#63 ehk kümne astmed

"Armastus on mõnikord kole."

"Armastus peab ilus olema," kinnitas tema.

"Ta on ju ilus, ta on nii ilus, et läheb juba koledaks."

"Nii ilus, et läheb juba koledaks," kordas tema aeglaselt endamisi, nagu mõeldes järele, kas neis sõnades ka mingi mõte peitub või on nad muidu niisama, nagu palju teisigi sõnu. 

 Tammsaare, "Ma armastasin sakslast"

#62 ehk man on the moon

minu sülle väike linnukene pusis pesa

okste varjud majadel on meie saladus

kuule alles maabusin kas jaksan miskit teha

pole kindel naeratus võib olla kavalus

mida teha suuga kui ei meeldi suured linnad

kuhu panna käed kui pole sobiv kõrvale

keda kuulata kui pole lugupidu hinnas

mida maksid et saaks lauda leivakõrvane

kuhu panna sõrmed kui on varbad vastu laineid

vaherahuks nimetada tuulevaikus pelk

kelle otsa vaadata kui pole enam kaineid

pilke mille peegeldus ei ole tühi helk

#61 ehk mitte kõige suurem

Eesti talve lõhn

Mälusin oma sinise mütsi nööre kui isa läbi värske lume edasi rühkis, mina kelgul, pisikese kompvekina oma kirjuvärvilisse kombekasse mähituna. Lasin käpikutel läbi pehme lume libiseda. Käpikud olid nööriga, et nad omatahtsi rändama ei läheks. Muidugi pidin ma põnevat loodusnähtust ka keelega limpsima. Nii ma siis tegin, väikeste ampsudena ei olnudki väga külm. Isa oli suur.

Varsti jõudsime mäele. Mu ninaalune oli vesine – pärast pidi vaseliini peale määrima, vaseliin oli imelik. Teised olid juba seal. Lasime kelguga mäest alla, mina ja isa, mina, mina ja sõber, isa, siis jälle mina. Kõigi põsed olid punased ja õhk oli puhas.

Judomati rahu

Olin hästi väsinud ja juuksed olid imelikud. Hoidsid ennast vastu pead, nagu liimitult, aga omavahel olid just vastupidi, nagu sama poolega magnetid, üksteisest eemal. Ajasin varbad harali, teisi varbaid ei saanud eraldi liigutada, ainult suurt varvast, teised tahtsid koos olla. Vaatasin oma jalga, kõige rohkem varbaid. Siis ma haigutasin.

Panin silmad kinni ja pikutasin, proovisin ennast mitte liigutada, aga siis jalg liikus. Mulle tuli meelde, et talla all on konnasilm ja ma tahtsin seda vaadata, aga õnneks tuli õigel ajal meelde, et ma silmi lahti ei teeks. Siis ma pikutasin ja olin selili, sest nii said kõik kohad vabalt pikutada, pealegi jään ma kõhuli olles magama. Naeratasin kinnise suuga ja oli hea puhata. Teised olid vaikselt, aga mõni nohises. Trenn oli läbi.

Oma kodu tunne

Ma jäin jälle magama, olime väljas restoranis ja sõin sooja leiba. Võõrad inimesed olid seal ja teised lapsed jooksid. Need olid võõraste inimeste lapsed. Olin isa kõrval, teisel pool oli ema. Mulle tomatimahl ei maitse, aga suurtele inimestele maitseb. Ema pani oma jope mu pea alla ja ma panin jalad krõnksu, mulle meeldib niimoodi magada kui jalad on krõnksus.

Ma olin pingi peal ja Kripsu oli kaisus. Ma sain ta ühe tädi käest kelle nime ma ei mäleta. Ta on meie sugulane. Sain vist riideid ka. Tegin autos silmad lahti, aga panin kohe kinni. Siis ema tassis mu voodisse, kus mul oli lapitekk, mille tegi vist ema. Kui ma ärkasin, siis teised veel magasid. Läksin vetsu koomiksit lugema. Siis mul oli hea olla.

Keskmine jalgratas

Kõik olid juba valmis. Võtsime maja ette ritta. Minu oma oli kollakasrohelist värvi ja lõvi kleeps oli. Ühel sõbral oli sinine ja teisel halli ja punasega ja teiste omasid ma ei mäleta. Siis öeldi läks ja siis ma hakkasin hästi kiiresti väntama. Päris essaks ei saanud, aga viimaseks ka ei jäänud. Üks sõber jäi viimaseks, kellel oli hästi väike ratas.

Seekord ma ei kukkunud selles kohas kus oli auk ja väiksed kivid. Kui kukkusid, pidi minema tuppa ja vannituppa ja ema tegi põlved puhtaks ja ütles ära nuta ja pani plaastri peale. Siis võis tagasi õue minna. Aga õnneks ma ei kukkunud. Sain kolmanda koha. Mul oli keskmine jalgratas. Mitte kõige suurem.

Sõbra uksetaga

Tahtsin telekamängu mängida. Aga pidin õue minema. Kui tahtsid sõpra õue kutsuda ja sõpra polnud õues, pidi uksetaha minema. Siis öeldi kui sa söömas ära käid tule mulle uksetaha. Või kui sa tahad telekamängu mängida. Tahtsin sõbra uksetaha minna ja läksin trepist üles. Olin juba ukse taga kui kuulsin inimeste hääli. Polnud sõbra hääl.

Mul oli telekamängu kassett käes. Kuulasin veel neid hääli ja mõtlesin mida teha. Külalised olid külas. Ma ei julgenud koputada. Ootasin veel natukene ja mõtlesin veel mida teha. Siis läksin ära. Olin üksinda õues, telekamängu kassett oli ikka käes. Siis läksin koju. 

#60 ehk Kimi Sakura tegutseb jälle

onu unenägu

onu nägi unes et on tiibadega mees

võttis kätte lendas koju magama jäi tädi

kodus oli rahu ja ka sahver oli tühi

ainult uksel oli kiri „ÄRA MISKIT PUUTU!“

onu mõtles pikalt pööras ringi võtit pesas

nägi iseennast aga mitte enda nägu

katsus kõiki kohti kuhu küündis ta ja tädi

katsus põhjalikult pärast endal hakkas häbi

koristas siis tuba tegi kartulitest putru

pani tiivad kappi keeras kapiuksed lukku

hommikul kui päike kiskus silmaklapid lahti

tädi oli taevas polnud tiibu polnud kappi

Kimi Sakura (2010)

Kimi Sakura luuletuse „onu unenägu“ (2010) tõlgendus

Mõista luuletust luuletaja enda seisukohalt – see on samaväärne katsega tajuda haavalehtede habrast värisemist tuuleiili meelte läbi. Loodusseadusi me murdma ei hakka, määratlematu jäägu määrimata, mekime seda, mida serveeritakse. Mida siis see vähetuntud jaapanlasest kunstnik meile serveerinud on?

                onu nägi unes et on tiibadega mees

Esimene värss tutvustab meile mingisugust onu, kes kujutab omakorda ette mingisugust tiibadega meest. Peame ilmselt enesekeskis otsustama, kas onu vaatab seda salapärast  „tiibadega meest“ kolmanda isiku vaatepunktist või samastab ta end selle mehega. Ehk aitab edasine meil seda keerulist otsust vastu võtta.

Teise värsi võimalikke tähendusi on niipalju, kui on võimalik sellele reale erineval viisil rõhke ning pause asetada. Toome välja kolm tõenäolisemat varianti:

                võttis kätte lendas / koju magama jäi tädi

         

      kus tiibadega mees lendas teadmata suunas, jättes tädi rahulikku kodusesse unne

                võttis kätte lendas koju / magama jäi tädi

 kus tiibadega mees (onu ise?) võttis suuna kodu poole, samal ajal kui tädi unne suikus (ning temast maha jäi?)

                võttis kätte lendas koju magama / jäi tädi

 tiibadega mees lendas suure hooga koju magama, tädi jäi kus see ja teine.

Kõik eelnev on loo jutustamise seisukohalt küll huvitav, ent pisut üldistades võime kõigist kolmest järeldada, et tiibadega mees läks kusagile, kuhu tädi silmad ning küüned enam ei ulatu, läks eemale.

Tundlikku lugejat võib huvitada, miks on tegevuse alustamisel kasutatud robustset sõnapaari „võttis kätte“. Mulle jätab see mulje, et tegema on hakatud midagi, mida juba pikemat aega mõtteis mõlgutatud, kuid mingisugusest hirmust või laiskusest või ebamugavustundest üha edasi lükatud.

Kolmandal real tutvume lähemalt selle salapärase koduga (on seal nüüd magav tädi või saabus sinna tiibadega mees (onu?) ?).

                kodus oli rahu ja ka sahver oli tühi

ütleb meile, justkui oleks kodurahu võrdsustatav tühjusega. Kas pererahvas on tõesti pideval vaenujalal, et koduseinad vaid üksikuna hingamiseks mahti saavad?

                ainult uksel oli kiri „ÄRA MISKIT PUUTU!“

Miks ei tohi miskit puutuda? Kellele on see kiri mõeldud? Kas tegu on hoiatuse või ennastkehtestava keeluga? Jääb mulje, et majas on koha sisse võtnud isehakanud diktaator, kes surelike elu iga hingega kontrollida tahab. Üritab ta kodurahu hoida või on ta justnimelt selle rahu harvesinemise põhjuseks? Just viimane teooria näib mulle kõige usutavam.

onu mõtles pikalt pööras ringi võtit pesas

Oleme me endiselt unenäos? Näib, et tiibadega mees luges uksel olevat silti ning peab nüüd aru, kas uksest siseneda või mitte.

nägi iseennast aga mitte enda nägu

Nägi onu ennast peeglist, nägu moondunud? Nägi ta end lihtsalt läbi oma silmade? Või mõistis ta, et on küll tema ise, aga on nüüd muutunud mees, kes võib oma kunagised tegematajätmised korda seada.

katsus kõiki kohti kuhu küündis ta ja tädi
katsus põhjalikult pärast endal hakkas häbi

Teise salmi lõpus saame teada, et ilma näota onu läks (kodu/sahvri?)uksest sisse ning andis kätele vaba voli, tehes risti vastupidi uksel karjuva sildi hüüatusele. Et tekib süütunne, võib järeldada, et täiesti lahti pole oma vanast näost saadud, vanu väärtushinnanguid pole täielikult välja juuritud. Samas on ka võimalik, et süütunnet ei tekitanud pelk tegu, vaid teo ulatus. Kas uksel olev silt vihjab voodielu kuivusele, on siin tegemist seksuaalse pinge vallandumisega? Igatahes toimus vastuhakk valitsevale süsteemile.

koristas siis tuba tegi kartulitest putru
pani tiivad kappi keeras kapiuksed lukku

Häbi mahapesemiseks tegi tiibadega mees seda, mida teevad paljud inimesed, kes end häbistavast mõttest või teost puhtaks tahavad pesta – koristas, pesi nõusid, tegi süüa – tegi lihtsaid asju, mis lasevad meil väikese pingutusega tunda seda ajatult head ärategemise tunnet. Tiivad pandi kappi luku taha, ilmselt neid lähiajal vaja ei lähe ning silma alla neid ka ei taheta.

Olemegi jõudnud luuletuse viimaste värssideni, mis loodetavasti kogu loole valgust heidavad ning otsad kokku sõlmivad:

hommikul kui päike kiskus silmaklapid lahti

Saame kinnitust, et sündmustik oli aset leidnud öösel. Kujundlikum lugeja võib ka pakkuda, et öö ja une näol oli tegu meeltesegaduse või hullusehooga, milleni türanniseeriv keegi või miski oli onu viinud.

tädi oli / taevas polnud tiibu polnud kappi
tädi oli taevas / polnud tiibu polnud kappi

Milline meisterlik lõppmäng jaapanlasest luulesepa poolt. Tädi saatus jäetakse täielikult lugeja otsustada, kusjuures tädi taevas viibimine võib sümboliseerida nii eluküünla kustutamist tiibadega ingli poolt kui ka ülevoolavat rõõmu, taasleitud rahu(ldatus)tunnet. 

Tegemist on provotseeriva looga inimlikust ängist ning koduidüllide traagikast, mis peaks lugejas nii kaasaelamist kui kaastunnet tekitama. Jaapani luuletaja ei vedanud meid seekord alt.

#59 ehk kuidas vasaku jalaga endast välja astuda

kui yhest hetkest valgus lihtsalt murdub, siis kuidas kõrgelt kukkuda ning ikka ellu jääda

1. mida selle all yldse mõelda, et yhest hetkest valgus lihtsalt murdub?

kes ta sellest hetkest välja murrab, ja milleks muudab? kui nähtustevahelistel seostel ei ole enam nime ega kuju. kui kerge on siis öelda keerulisi asju. kui kerge lihtsaid asju ytlemata jättes teha vigu.

2. mida selle all yldse mõelda, et kukkuda kõrgelt?

sest kõrgus on ju kõigest kujutis me kujutlusis. ja kukkumine meie enda tegevuse tagajärg. ja mitmes kord see juba on, kui silme ette kerkib pöördumatute protsesside paratamatus, mille käivitamisega mõtteid mõtlemata maha said.

3. mida selle all yldse mõelda, et ikka ellu jääda?

sest õndsaks saab ju see, kes oskab yldse mitte mõelda. ja ellu jääda nagu rahakott jääb õhtul baari. energia muundumine selle yhest liigist teise. kas on ses yldse miskit mida õhinaga pyyda.

did i fall or was i pushed

viimase aja tähelepanek on, et korrapärases keskkonnas suudab mu nii korrapäratu mõistus tunduvalt jõudsamalt töötada, kuigi igasugune korrapärane keskkond sellesse korrapäratusse mõistusesse vaevu mahtuda suudab.

kui me räägime yksildusest, tahan ma esmalt kokku leppida, et kõnealune yksildus saab olla vaid puhtisiklik. seega ei hakka me peatuma yhiskondliku või muukondliku yksilduse tekke-/toime- ega hajuvusmehhanismidel.

don’t ask me ask the ministry

ja kas ma peaksin end selle haiglase naudingu pärast, mis tekib, kui taarakonteinerisse visatud tyhjad purgid-veinipudelid miljoniks killuks klirisevad, ja mina, sellest loomalikku indu saanud, nende saatusekaaslasi yha suurema ja suurema hooga põhja suunas lähetan, mingisuguseid syymepiinu tundma. olen ma lõpuks normaalne?

nii kuradi lihtne on ajada abstraktset hylgemöla, aga kui jutt päris asjadele libiseb, olen kohe mök-mök ja mök-mök.

taararingilt tagasi jalutades turgatas mulle yks mõte, mis mind aga pärast esiku läbimist ning esimese trepiastme alistamist ja seeläbi traadita interneti õngekonksu haakumist täiesti kohutava ebaviisakusega maha jättis.

i feel me slipping in and out of consciousness

ja sinna ta läks. must nagu eilne päev.

#58 ehk 2+3+5+7+11+13+17

varavalgus

I

kui kadunud kujud ei erista värve

kas maailm me ümber on

must või on valge

kui väsimus lohistab kinni su silmi

kas tunded su sees on siis

unes või ilmsi

kui inimest pole ja muresid mitte

kas olemasolevik

raske või lihtne

kui õues on külm ja tuba on pime

kas kusagil valgus mis

hüüab su nime

II

ja kui ma enam ei küsi

kas maailm me ümber

on must või on valge

siis unes või ilmsi

kui inimest pole

kas kusagil valgus

on must või on valge

kui inimest pole

kui inimest

#57 ehk the book of genesis

Kuidas klient, projektijuht ja programmeerija saunas käisid

„Ja nad ütlesid: Tulge, ehitagem enestele linn ja torn,
mille tipp oleks taevas, ja tehkem enestele nimi,
et me ei hajuks üle kogu maailma!“

(Genesis 11:4)

Toivo

Toivo oli suht normaalne mees. Ta oli viimased kümme või neliteist aastat tegelenud oma logistikaettevõtte tüürimisega. Ja kui ma ütlen tüürimisega, pean ma silmas seda, et Toivo oli oma ettevõttes, nagu ka elus üldiselt, üheaegselt nii kapten, tüürimees kui pootsman. Tal oli kena blond naine, kes oskas õigel hetkel ilus, õigel hetkel hoolitsev ja õigel hetkel peenutsev olla. Neil olid tublid ja viisakad lapsed, kes käisid Urmands Saaremaa tenniseklubis trennis ja hoidsid vanadele inimestele uksi lahti ning ei visanud võõraste inimeste juuresolekul prügi maha. Kaks korda aastas viis Toivo, kes oli ka usin sportlane („keskkoolis sai ikka korvpalli mängitud, nüüd olen rohkem golfi-inimene“), oma perekonna Egiptusesse või Türki või Taisse. Toivo oli oma elu peremees ning ta oli sellega (oma eluga, loomulikult) äärmiselt rahul („julgen väita küll, et olen päris edukas“).

Ühel päeval tuli Toivo pähe mõte ja nagu tema puhul ikka, kui juba midagi ajusagarate vahele roninud on, ega seda siis enam mingi nõidusega sealt kätte saa. Toivo tahtis oma kontorihoonesse sauna („tahan suurt ja korralikku sauna, sellist kus ikka naha märjaks saab“). Aga kellele saunaehitus usaldada, kes teeb asja ära nii nagu peab? Tol hetkel meenus Toivole Andres.

Andres

Andres oli noor inimene, kes läbi kogu oma teadliku elu oli tahtnud  olla respekteeritud ühiskonnaliige. Koolis ei olnud Andres just teravaim kriit, ent tal oli kaasasündinud oskus öelda õigel hetkel õigeid asju ning teha õigel ajal õiget nägu, mistõttu oli ta kaasõpilaste ning õpetajate seas heas kirjas. Pärast keskkooli õppis Andres ülikoolis majandust ning sai tänu isale tööle keskmisesse it-firmasse, kus ta alustas Cat 5-te otsade tegemisest ning nimetatud hetkeks oli jõudnud juba projektijuhi ametikohale. Kas ma juba mainisin, et tal oli suurepärane kaasasündinud oskus öelda õigel ajal õigeid asju ning teha õigel hetkel õiget nägu?

Andres käis vähemalt kord aastas Austrias või Rootsis lumelauaga sõitmas („võib öelda, et armastan ekstreemsusi, käisin 2007. aastal Ameerikas raamatuid müümas, see muutis mu ellusuhtumist absoluutselt“) ning armastas rõhutada, et ei ole juba mitu aastat ühistransporti kasutanud („ma ei ole juba mitu aastat ühistransporti kasutanud“). Tema lemmikvärv oli oranž, kuid nädalavahetusetustel kandis ta valgeid kingi ning ülikonda (ja piinlikult mõõdetud kolmepäevast habet).

.

Kuidas Toivo ja Andres tutvusid ehk „tõsta kasumit“

Toivo ja Andres tutvusid paar kuud tagasi, kui Toivole oli tulnud mõte paigaldada kõikidesse kontori arvutitesse kontrollimistarkvara, et „tõsta kasumit“ ning Andres oli see mees, kes talle oma lahenduse maha müüs. Võite ju arvata, et tegu on juhusega, aga kasumid ongi viimasel ajal üles liikunud, mis annab veelgi kinnitust, et Toivo kontrollib oma elu (pisiasjadeni välja) ning Andres on õige mees, kui on vaja „suuremaid projekte ellu viia“.

„Halloo, Andres. Mina siin…“

„Toivts, sina vä?“

„Mina jah… kuule ma..“

„Hei-hei, peremees! How’s life? Kuidas PowerScan kakstuhat töötab?“

„Kuule kõik on tipp-topp… aga ma tegelikult tahtsin…“

„No ma ju ütlesin sulle, et ainult meie pakume sulle parima lahenduse, onja. On nii, Toivts, on mul õigus?“

„Jah, kuule.. ma tahtsin tegelikult uuest diilist rääkida“

„Me oleme nõus, defnitli, viskamulle inff meili, mul algab viie pärast koosolek, pean minema, hoia taset Toivts, hoia taset!“

PAAR TÄHTSAT ASJA

From: toivo2004@hot.ee

To: andres@cytechsolutions.com

Subject: Paar tähtsat asja

Sent: 11/08/2012 11:32

Tere!

PAAR TÄHTSAT ASJA!: vähemalt kümme peaks ära mahutama, ma mõtlesin et ca 12-13 ruutu, valisin materjali juba välja ja ostsin väikse varuga, ca paari päeva pärast peaks kohale tulema, millal peale lendate ja kas septembriks saab ikka valmis?

Toivo

----------------------------------------

From: andres@cytechsolutions.com

To: toivo2004@hot.ee

Subject: Re: Paar tähtsat asja

Date: 11/08/2012 11:44

Oota, mis lisasid sa sinna tahtsidki? Nagu ma aru sain siis praegu on kirjas pesemisvõimalus ja ripplagi. Kas paneme värvilise valgustuse ka sisse. Ja sept saab kindlasti valmis, max 2 nädalat.

Andres Kaarsaar

CyTech Solutions

Projektijuht / Project Manager

----------------------------------------

Jüri

Jüri elu oli vaikselt jõudnud keskikka. Kodus ootas teda kolm suud, neist viimne kui üks vajas toitmist. Ta töötas CyTech Solutionsis programmeerijana. See oli töö, mida ta oli teinud juba kümme aastat, kus ta oli saavutanud arvestatava reputatsiooni ning üle kõige oli see töö, mis temas mingisugust saavutustunnet ei tekitanud („kui majal laenu peal ei oleks, teeksin ammu juba midagi muud“). Jüri lühikestes juustes võis märgata halli tooni invasiooni. Ta kandis uhkusega oma vuntse ja teksaseid.

From: andres@cytechsolutions.com

To: jtamm@cytechsolutions.com

Subject: Eesmärgikirjeldus

Date: 11/08/2012 13:07

Hei Jürka!

Kuule, see objekt on Tamme 4, teeme mingi 13 ruutu, vaata ise kuidas lava paigutad, mõistlik oleks vist mingisugune U-kujuline moodustis kokku klopsida. Keris pidi olema tellija poolt, eks ta siis ise otsustab, millega kütma hakkab. Aa, ja su küsimusele ripplae kohta, mul on kama kummas suunas need plaadid jooksevad. Ja selle rohelise „veekindla“ kipsiga pole mõtet jännata, kips on kips, tõmbab tavalise halli, hoiame $$$ kokku.

Andres Kaarsaar

CyTech Solutions

Projektijuht / Project Manager

----------------------------------------

MIS TOIMUB!!!

From: toivo2004@hot.ee

To: andres@cytechsolutions.com

Subject: MIS TOIMUB!!!

Sent: 21/08/2012 14:32

MIS TOIMUB!! Mida su mees siin teinud on? Hakkasin kerist sisse vedama ja vaata ja imesta, keris ei mahu uksest sisse, mida kuradit ma nüüd tegema hakkan! Saada mees siia ja tehke see asi korda!

TOIVO

----------------------------------------

From: jtamm@cytechsolutions.com

To: andres@cytechsolutions.com

Subject: Käisin ära

Date: 22/08/2012 16:52

Tere Andres!

Käisin objektil ära. Pidime ukseava pisut laiemaks tegema. Lõin pärast mingi liistu ette. Näeb enam vähem viisakas ära. Tuli välja, et ruumis sees ei olnud ka kerisele ruumi. Pidin selle siis lava alla panema. Ütle tellijale, et see on moodne lahendus. Töö tehtud!

Jüri Tamm

CyTech Solutions

Programmeerija / Programmer

----------------------------------------

Kuidas otsad lahku jooksevad

Ilmselt oled väga huvitatud, mil viisil see lugu meie asjaosaliste jaoks otsa sai. Kelle õigus jäi peale, kas kõik said oma tahtmise, kas mindi laiali sõpradena? Tõde on see, et nendele küsimustele ei saa me kunagi vastust, võime vaid oletada, sest meie kolme sõbra elud hargnesid enne „saunateema“ lahenemist igaüks oma suunda.

23. augusti hommikul esitati Toivole süüdistus maksudest kõrvalehiilimises. Sama päeva lõunapausil teatati Andresele, et „seoses struktuuriliste muutustega CyTech Solutionsis, muutus tema potentsiaal firma jaoks efektiivsel tasemel rakendamatuks“ ehk nagu Andres ise ütles, “keerati talle lihtsalt tuima näoga ära“. Kell 17:00 pani Jüri, kes oli saanud tööpakkumise konkureerivalt ettevõttelt, kusjuures lubati 40% kõrgemat palka ning 3 korda nädalas massaaži, ülemuse lauale lahkumisavalduse.

„Ja Issand ütles: „Vaata, rahvas on üks ja neil kõigil on üks
keel, ja see on alles nende tegude algus. Nüüd ei ole neil
võimatu ükski asi, mida nad kavatsevad teha!
Mingem nüüd alla ja segagem seal nende keel,
et nad üksteise keelt ei mõistaks!“ 

(Genesis 11:6-7)