#9 ehk Haavad

I osa

Elas kord üks tüdruk koos oma ema ja väikevennaga. Neil oli ilus kodu, justkui piparkoogimajake Hansu ja Grete muinasjutust, aga tüdruku ja ta venna ja nende ema maja oli ikkagi korralikest palkidest ning lõhnas nagu suvi ja mitte talv. Maja ümber oli väike armas aiake oma õunapuude, maasika- ja porgandipeenarde ning mustsõstrapõõsastega, nagu üks õige aed olema peab.

Oli pühapäev ja sügis. Päike küll ei paistnud, lehes kirjutas, et terve päev on täispilvisus. Õde ja vend said juba ärgates aru, et on pühapäev, sest kogu maja täitis pannkookide magus lõhn. Hommikusöögilauas rääkis kogu pere kas nad magasid hästi või halvasti ja mida nad unes nägid. Tüdruk magas hästi ja oli unes olnud suure kuningriigi printsess, keda kõik armastasid ja hellitasid. Vend magas halvasti ja nägi õudusunenägu sellest, kuidas politsei tahtsis tema perekonda vangi panna ja Aafrikasse orjadeks viia. Ema magas hästi, aga ta ei mäletanud mida ta unes nägi. Kui nad olid selle ära rääkinud, ütles ema, et ta peab koristama hakkama, et põrandad vajavad pesemist ja voodipesud vahetamist. Ta palus, et väikevend aitaks tal hiljem vaipu kloppida ja ütles, et tal on tütrele ka üks palve. Ta võttis laua alt välja korvikese, kus omakorda olid väiksed karbikesed, mille sees olid mõned pannkoogid ja eelmisest õhtust järele jäänud kartulipuder ja hakklihakaste. Õunavein oli kah juba valmis saanud ja ema oli seda ühte klaaspudelisse valanud ja korvi pannud. Ta palus, et tütar võtaks korvikese ja viiks selle vanaemale, kes elas umbes tunniajase jalutuskäigu kaugusel, kui läbi metsa minna, või kahe ja poole tunnise jalutuskäigu kaugusel, kui mööda maanteed jalutada. Vanaemal on alati hea meel kui lapselapsed külla tulevad ja korvike pannkookide ja õunaveiniga teeks talle eriti rõõmu. Tüdruk ütles, et aitab emal nõusid pesta ja koristab oma toa ära ja siis läheb.

Kell oli umbes kaks kui tüdruk oma jope ja vanaema kootud punase mütsi võttis ja minema hakkas. Ta arvutas, et kui ta tahab vanaemaga natuke juttu kah puhuda ja enne pimeda tulekut tagasi jõuda, peaks mööda metsateed minema, sest muidu enne pimeda tulekut tagasi ei jõua. Tüdruk hakkas jalutama. Mets oli sügisel tõesti ilus. Seal oli üks vahva haab, mis oli ühelt poolt punaseks läinud aga teiselt poolt veel roheline. Ega teised haavad kah täiesti ühevärvilised ei olnud, aga see oli täpselt poolenisti punane ja poolenisti roheline. Sellest haavast natukene maad edasi olid veel ühed, mida koprad närinud olid ja mõni oli kohe täiesti läbi näritud, nii et neist ainult väike tüvejupp maa seest välja paistis. "Nagu maasse pigistatud pliiatsid," mõtles tüdruk, "seisate siin vahvasti reas."

Olnud enam-vähem poolele teele jõudnud, tüdruk võpatas ja jäi nagu naksti seisma. Tema ees, natuke maad edasi, seisis hunt. Seisis keset teed ja vaatas tüdrukule rumala pilguga otsa. Tüdruk mäletas küll, et ega hunt heast peast inimest murdma hakka, kui temaga ise tüli norima ei lähe ja kui tal just kõht väga tühi ei ole, aga õudne on ikkagi niimoodi metsas hunti kohata. Proovi sa nüüd aru saada kas ta on hästi näljane või mitte. Tüdruk lootis igatahes, et hundil on kõht täis.

Ega see susi vist mõelnudki tee pealt eest minna. Seisis seal ja vahtis rumala pilguga tüdrukule otsa. Tüdrukul hakkas juba natuke imelik, miks muidu üritas ta väikeste sammudega teelt vasakule pääseda. Eks ikka selleks, et ei peaks seal niimoodi hundiga vastamisi seisma. No igatahes õnnestuski tal lõpuks metsa hiilida ja kui läbi puutüvede ja põõsaste enam hunti näha ei olnud, hakkas ta täiel kiirusel jooksma. Tagantjärele võis küll mõelda, et mis mõte sellel jooksmisel nüüd oli, aga tol hetkel näis see täiesti loogilise tegevusena.

Tõe huvides võib vist mainida, et ega see ei olnudki päris hunt vaid hoopis topis. Ma küll ei tea missugune inimene jätab täiesti korraliku hunditopise kusagile metsa keset teed vedelema, aga eks igasuguseid inimesi on olemas.

#8 ehk Untitled 8

#7 ehk I'm Still Here

Joaquin Phoenix hakkas mulle nüüd päriselt meeldima.

Kirjutasin kunagi üht jutukest, hirmsasti tahtsin teda novelliks nimetada, aga päris novelli temast kunagi ei saanud. Noh, oli mis ta oli, nüüd on temast igatahes ainult killud järel.

 

Kõiki kilde pole ma veel jõudnud ilusate piltidega kaunistada, aga pole hullu midagi, neid lihtsalt veel ei pane siia.

#6 ehk Märg värv

"Ära tee välja vanamees, lapsed mängisid ja me üritasime neile vähegi kasuliku tegevust anda"

"Kelle lapsed?" 

"Parkinsonide, väike Grete ja Mark"

"Neil on lapsed?"

"Võib-olla"

"Ma lähen metsa elama"

"Saada mulle postkaart! Oh, või ümbrikutäis nätsupabereid! Tead ju küll, mu poeg kogub neid"

"Issi?"

"Võib-olla"

Nad kallistasid veelkord.

Tõenäoliselt oli see enamuse inimeste päeva nael, sündmus millest räägiti kodus abikaasadele, lastele, lastelastele, eakaaslastele ja kõigile teistele, kes sellel päeval ette jäid.

Lift sõitis.

Lift seiskus.

Ta näeb oma naise laipa.

Lift sõitis.

Lift seiskus.

Ta näeb oma naise laipa.

Seejärel hüppas ta voodist püsti ja tegi paar võimlemisliigutust, et end virgutada.

Tagasiteel elutuppa astus ta millelegi külmale ja kõvale, mis muutus kohe külmaks ja märjaks. 

Kõrvetav valu jäi, aga ainult korraks.

“Mul ei ole sulle midagi anda”

"Võib-olla"

"Нет, наш ребенок нуждается воспитаный!"

"Кроме того, у меня денег по горло!"

„Kas tõesti? Mis mu lemmikvärv on?“

„Nämma!“

http://lennupalavik.celax.net/

#5 ehk Kuidas Siil ja Orav reisile läksid

Siil vaatas aknast välja. Tuul puhus, aga see oli soe suvetuul ja ei teinud kärbselegi liiga. Päike paistis ja see tegi Siili meele rõõmsaks. Ta astus voodi juurde. Kõik riided ja hambaharja ja muud vajalikud asjad oli ta ilusti voodile asetanud ja nüüd jäi veel üle kogu krempel kotti pakkida. Siil jäi mõttesse. Ta mõtles eelseisvale reisile, mõtles kõikidest ägedatest asjadest mida nad Oravaga tegema hakkavad ja kõikidest ilusatest kohtadest kuhu nad oma teel jõuavad. Siis tuli tal jälle meelde, et ta peab ju kiiresti koti kokku pakkima, sest kohe-kohe saab kell üks ja nad pidid kella ühest maantee ja väiksema tee ristmikul kokku saama. Ta pani kiiresti asjad kotti, vaatas veel korra üle, et üheski toas tuli ei põleks ja pani tossud jalga. Esikus tuli tal mõte, et võiks igaks juhuks mantli kaasa võtta. Mantel oli tumesinist värvi ja parajalt õhuke, et sellega palav ei hakka ja õhtul külm ka ei hakka. Kotis oli mantli jaoks täpselt ruumi ja Siilil oli täitsa hea meel, et ta ei hakanud äratuskella kaasa võtma, sest muidu poleks mantel kotti mahtunud. Nüüd võis minema hakata.

Kell oli nelikümmend minutit kaksteist läbi kui Orav ristmikule jõudis. Hommikul oli ta koos päikesega voodist tõusnud, mitu kruusitäit piparmünditeed joonud ja natukene aias nokitsenud. Asjad olid juba eelmisel õhtul valmis pandud ja ega siis polnudki muud teha kui oodata ja reisist mõtelda. Ta hakkas tegema plaane, et mis kell nad kusagil olema peaksid ja mitu kilomeetrit iga päevaga läbida ja missuguse keskmise kiirusega. Samuti olid tal valmis otsitud kõikide telkimisplatside aadressid ja nende omanike ees- ja perekonnanimed. Umbes kella kaheteistkümneks olid Oraval kõik plaanid tehtud ja ta ei osanud allesjäänud ajaga midagi peale hakata. Võimalus oli ju natukene muusikat kuulata, aga mõtted ei püsinud kuidagi meloodiatel vaid ainuüksi eelseisval reisil. Nii juhtuski, et Orav juba kakskümmend minutit enne kokkulepitud aega ristmikul seisis.

Lõpuks ometi hakkas Siili pea kurvi tagant paistma ja varsti pärast seda jõudis Siil ristmikule. Nüüd võis nende vahva reis tõeliselt alata. Kaks sõpra, mõlemal seljakotid reisimoonast pungil, sammusid lõbusal sammul mööda väiksemat teed. Aga enne kui nad veel kuigi palju kõndinud olid, jõudsid nad jäätiseputkani, mille küljes oli silt, mille peale oli kirjutatud "Maitsev jäätis! Soodushind!".
Siil küsis Oravalt: "Kas ostame maitsvat jäätist?"
Orav ütles, et tal ei ole rahakotti kaasas ja ta ei saa maitsvat jäätist osta, aga selle peale ütles Siil, et Orav on ta parim sõber ja et ta ostaks rõõmuga neile mõlemale maitsvat jäätist. "Kas soovite šokolaadi- või vaniljejäätist?" küsis müüja. "Šokolaadi," ütlesid sõbrad ühest suust.

Siil ja Orav istusid suure kuuse varjus, limpsisid maitsvat šokolaadijäätist ja rääkisid mida nad hommikul teinud olid. Siil mõtles, et Orav on ikka üks hea planeerija küll ja temaga juba hätta ei jää. Orav mõtles, et tal on ikka sõbraga vedanud ja et Siil on parim sõber maailmas keda üks orav endale tahta võiks.