#65 ehk must&

„ma käisin suurel mehel külas

kõndisin tast läbi

ma käisin suurel mehel linnas

ta mind ei märganud“

Vambola

Vambola kõndis lohiseva sammuga mööda puiesteed. Öine tuul oli oksi murdnud. Ühes nendega langes ka õhus olev pinge. Üksikud inimesed nokitsesid uniselt oma argipäevi. Eilsetest sündmustest polnud õieti märkigi.

Jõudnud peatusesse, tõstis ta pilgu. Bussi veel ei paistnud, midagi ei paistnud. Ehk oli bussijuht kuidagi toimunuga seotud. Ebatõenäoline. Ja siis leitaks asendus. Sellistel hetkedel saavad inimestest suitsetajad. Käed olid jälle kuivad, neid polnud kusagile panna. Miks see naine peab edasi-tagasi käima. Buss jäi seisma. Vambola vaatas kella.

Talle tuldi juba välisuksel vastu ja hakati seletama. Paberid lehvisid valgete käte vahel, kuid need olid Vambola jaoks tühjad. Ta mühatas mingi ebamäärase vastuse, kiirendas sammu ja tõmbas kabineti ukse kinni. Külm oli. Aknast paistis ringutav linnaosa. Inimesed kandsid mütse.

„Kuidas te kommenteerite korrakaitsjate käitumist?“

„Uurimine alles algas, me ei saa täpsemaid ütlusi anda“

„Kas vägivalla kasutamine oli õigustatud?“

„Vägivalla kasutamist pole tõestatud, sellekohaseid väiteid ei saa kommenteerida“

Muidugi oli jõudu kasutatud. Eelkõige seepärast, et uusi intsidente ennetada. Aga ka seepärast, et oli võimalus. Ja kui mehed kord vere maiku tunnevad, on nad edaspidi kõhklematud. See polnud ilus, aga mõned asjad vajavad tegemist. Ta pidi täna selle edeva tõusikuga lõunale minema. Vambola vihkas oma tööd.

Ülemus jõllitas teenindajat, selle asemel et oma tähelepanu päevapraele suunata. Vambola murdis kuivade sõrmede vahel leiba. Paar näidet hommikustest pealkirjadest: „VALITSUS VAIGISTAS RAHVA“, „VERI TÄNAVATEL, DEMOKRAATIA?“, „ÕIGUS JA ÕIGUSTUSED“. Kuid õhk oli oodatult, vastupidiselt karjuvatele pealkirjadele, rahulik. Ta maksis oma supi ja vee eest.

„Kuidas sa olukorda hindad?“

„Kuidas ma seda ikka hindan, midagi head ei ole.“

„Kurat, ma hommikul vaatasin, et mul hakkab õllekõht tekkima.“

Rooste

Vambola jõudis koju.

„Sa ei saa olla üheaegselt hall kardinal ja kojanarr,“ ütles naine.

Vambola oli vait. Ta pööras teise külje, tõmbas kardina eest, jõi kruusi leiget filtrikohvi ja läks tööle.

„Mul on väga raske võtta tõsiselt meest, kes 21. sajandil võtab sõna teemadel, mis põhinevad loogikal ja mõistuspärasusel, aga ise suitsetab paki sigarette päevas. Sa ei ole mingi kunstitudeng, kes oma ebaoriginaalsust rekvisiitidega varjama peab.“

Praktikant läks tagumisest trepikojast välja, pani suitsu ette ja näitas kolmanda korruse suunas keskmist sõrme. Ta vaatas oma Volkswagenit. Roostet oli juba eemalt näha. Kurat. „Ja minul on väga raske mitte anda molli jorsile, kes peab ennast inimideaali kehastuseks ja topib oma väikest nina inimeste eraasjadesse.“

Ta läks sõbraga baari. „Eestis on kahte sorti rajakaid: poliitikud ja ettevõtjad, kes enne jätavad pigem peldikus käimata kui ennast kiitmata ja kelle arust madalad maksud ning kord aastas pakettreisiga Hurghadas käimine peaks kogu rahva õndsaks tegema ja kelle jaoks riigieelarve tasakaal on 21. sajandi pühakiri. Ja muidugi ka kõik need ateistidest ja rassistidest ja homofoobidest ebausklikud hädaldajad, kes kogu maailma endavastases vandenõus süüdistavad ja odava raha nimel Soome või välismaale jooksevad.“

„Ja millisesse gruppi sa ise kuulud?“ muigas Rooste.

Praktikant helistas oma naisele, ostis Premiumi nelipaki, pani televiisori kinni ja jäi tugitoolis magama.

Lembit

Lembit vaatas poliitikule sügavale silma. Need olid kavalad elutud sinised nööbid. Sobisid väga hästi tema pintsakuga. See oli ilus mees. Lembit naeratas, pilgutas silma ja ootas õhinal reaktsiooni. „Minu nimi on Lembit,“ alustas ta, „olen pensionär, aga eile kadus mul kodu võti ära. Kuhu on mul nüüd minna?“

Vastust ei tulnud. Ta üritas uuesti: „Käisin esimese presidendi ajal koolis. Juba siis kaklesime venelastega. Aga saksa poisse ikka kadestasime, neil olid ilusad mütsid. Nüüd on kõigil erinevad. Ja kiilakaid on kõik kohad täis. Mis elu see selline on, tuul käib kõrvade vahelt läbi.“

Endiselt oli Lembit oma jutuga üksi. „No kuulge, see on juba solvav. Ma olen vana inimene, aga see ei tähenda, et minuga jämedalt peab käituma. Jõnglane selline! Kas ma siis ei mäleta seda aega, kui pensionäridele iga nädal pätsi saia lubasite. Muidugi mäletan. Ja nüüd te veel ütlete, et meri on teie oma ja mees ei või omale leiva kõrvale kala kah tuua! Pole te oma ristirüütlitest sugugi paremad.“

Lembit jäi tumma nägu vihaselt põrnitsema.

Vambola tuli poest välja, pani auto käima, tagurdas välja ja märkas Lembitut. Too vaatas taaraautomaadi kõrval valimisplakatiga tõtt.

President

President käis peldikus. Ta armastas seal oma tahvliga säutsuda.

„Ükski häda ei takista mõtete lendu.“

Ta hõõrus käsi kokku, kuivatas need ära ja läks peegli ette lipsu sättima.

Neil oli kena aiaga maja. Aed oli värvitud roheliseks. Naabrite koerad sinna sittuma ei pääsenud. Üldse oli elu ilus. Peenralt sai porgandit ja kui teadsid õigest kohast otsida, sai muru seest ploome. Kõige teadjamaid said šokolaadiküpsist ja morssi ka. Taamal oli meri, kuhu mehed läinud jaaniööl ujuma ja tagasi polnud tulnud. Ainult jutud nende vägitegudest olid tuulega üle lahe koju jõudnud.

„Issi-issi, kas sa aitad mul pabermehikesi välja lõigata?“

„Me ju rääkisime sellest, siin majas kutsutakse mind Presidendiks.“

„Aga issi, sa ei ole ju president, sa müüd ju autosid.“

„Kas ma olen su isa või mitte?“

„Oled.“

„Siis kutsud mind Presidendiks ja jutul lõpp.“

...