#61 ehk mitte kõige suurem

Eesti talve lõhn

Mälusin oma sinise mütsi nööre kui isa läbi värske lume edasi rühkis, mina kelgul, pisikese kompvekina oma kirjuvärvilisse kombekasse mähituna. Lasin käpikutel läbi pehme lume libiseda. Käpikud olid nööriga, et nad omatahtsi rändama ei läheks. Muidugi pidin ma põnevat loodusnähtust ka keelega limpsima. Nii ma siis tegin, väikeste ampsudena ei olnudki väga külm. Isa oli suur.

Varsti jõudsime mäele. Mu ninaalune oli vesine – pärast pidi vaseliini peale määrima, vaseliin oli imelik. Teised olid juba seal. Lasime kelguga mäest alla, mina ja isa, mina, mina ja sõber, isa, siis jälle mina. Kõigi põsed olid punased ja õhk oli puhas.

Judomati rahu

Olin hästi väsinud ja juuksed olid imelikud. Hoidsid ennast vastu pead, nagu liimitult, aga omavahel olid just vastupidi, nagu sama poolega magnetid, üksteisest eemal. Ajasin varbad harali, teisi varbaid ei saanud eraldi liigutada, ainult suurt varvast, teised tahtsid koos olla. Vaatasin oma jalga, kõige rohkem varbaid. Siis ma haigutasin.

Panin silmad kinni ja pikutasin, proovisin ennast mitte liigutada, aga siis jalg liikus. Mulle tuli meelde, et talla all on konnasilm ja ma tahtsin seda vaadata, aga õnneks tuli õigel ajal meelde, et ma silmi lahti ei teeks. Siis ma pikutasin ja olin selili, sest nii said kõik kohad vabalt pikutada, pealegi jään ma kõhuli olles magama. Naeratasin kinnise suuga ja oli hea puhata. Teised olid vaikselt, aga mõni nohises. Trenn oli läbi.

Oma kodu tunne

Ma jäin jälle magama, olime väljas restoranis ja sõin sooja leiba. Võõrad inimesed olid seal ja teised lapsed jooksid. Need olid võõraste inimeste lapsed. Olin isa kõrval, teisel pool oli ema. Mulle tomatimahl ei maitse, aga suurtele inimestele maitseb. Ema pani oma jope mu pea alla ja ma panin jalad krõnksu, mulle meeldib niimoodi magada kui jalad on krõnksus.

Ma olin pingi peal ja Kripsu oli kaisus. Ma sain ta ühe tädi käest kelle nime ma ei mäleta. Ta on meie sugulane. Sain vist riideid ka. Tegin autos silmad lahti, aga panin kohe kinni. Siis ema tassis mu voodisse, kus mul oli lapitekk, mille tegi vist ema. Kui ma ärkasin, siis teised veel magasid. Läksin vetsu koomiksit lugema. Siis mul oli hea olla.

Keskmine jalgratas

Kõik olid juba valmis. Võtsime maja ette ritta. Minu oma oli kollakasrohelist värvi ja lõvi kleeps oli. Ühel sõbral oli sinine ja teisel halli ja punasega ja teiste omasid ma ei mäleta. Siis öeldi läks ja siis ma hakkasin hästi kiiresti väntama. Päris essaks ei saanud, aga viimaseks ka ei jäänud. Üks sõber jäi viimaseks, kellel oli hästi väike ratas.

Seekord ma ei kukkunud selles kohas kus oli auk ja väiksed kivid. Kui kukkusid, pidi minema tuppa ja vannituppa ja ema tegi põlved puhtaks ja ütles ära nuta ja pani plaastri peale. Siis võis tagasi õue minna. Aga õnneks ma ei kukkunud. Sain kolmanda koha. Mul oli keskmine jalgratas. Mitte kõige suurem.

Sõbra uksetaga

Tahtsin telekamängu mängida. Aga pidin õue minema. Kui tahtsid sõpra õue kutsuda ja sõpra polnud õues, pidi uksetaha minema. Siis öeldi kui sa söömas ära käid tule mulle uksetaha. Või kui sa tahad telekamängu mängida. Tahtsin sõbra uksetaha minna ja läksin trepist üles. Olin juba ukse taga kui kuulsin inimeste hääli. Polnud sõbra hääl.

Mul oli telekamängu kassett käes. Kuulasin veel neid hääli ja mõtlesin mida teha. Külalised olid külas. Ma ei julgenud koputada. Ootasin veel natukene ja mõtlesin veel mida teha. Siis läksin ära. Olin üksinda õues, telekamängu kassett oli ikka käes. Siis läksin koju.