#70 ehk kosmos

varjuna elamise võimalikkusest
õhu ja armastuseta
entroopilises kliimas
kui su punavalgetriibulise skafandri
püksilukk jäi lahti
olles avastanud olemise tühisuse
ning pritsides sellele kuuma leemendavat soolvett

ja sulle meenub et
nendel palmikestega supelpükstel
on hirmus kole plekk
oma suurte silmadega
ülipüüdlikus ükskõiksuses
hõljud
ei kuule

#69 ehk lame nagu maakera

kirjeldades nähtamatut
maikuu palavaimal päeval
avad akna kahtlustele
olles veendunud selle olemasolus  
hammustad endale suure isuga keelde
ületades kõige keerulisemaid olukordi
püüad mullaste sõrmedega seebimulle
puhudes armsamale hingesügavusest lubadusi

naeratad kõverate hammastega
sirget naeratust  
üritad sellest kõigest selgust luua
aga ikka jääd tähetolmu hõljuma
maikuu palavaimal ööl
luuletades armastusest

#68 ehk tinkivinki

noored inimesed on

rahutud sest nende mõtted

ja ideed tantsivad kiiremini

kui maailm pöörelda jõuab

nende vanemad aga

isekeskis rahulolematud

eelmise hooaja aadetel

tiireldes ümber päikese

#67

leidsin oma teismelistest emoaegadest ühe õnnetusehunniku

üleval on õhk hõredam
võtab lausa hinge kinni
kuhu siis silmad paluvad
kui seda enam ei ole

üksinda on tuba pimedam
vaikus võib valgust neelata
kui teda enam ei ole
võitlemas südamevaluga

eemal on igatsus kaugemal
tänavamürane mälestus
külma valguse peegeldus
seest teeb jahedaks

kuhu siis silmad paluvad
kuhu siis mõtted hajuvad