#67

leidsin oma teismelistest emoaegadest ühe õnnetusehunniku

üleval on õhk hõredam
võtab lausa hinge kinni
kuhu siis silmad paluvad
kui seda enam ei ole

üksinda on tuba pimedam
vaikus võib valgust neelata
kui teda enam ei ole
võitlemas südamevaluga

eemal on igatsus kaugemal
tänavamürane mälestus
külma valguse peegeldus
seest teeb jahedaks

kuhu siis silmad paluvad
kuhu siis mõtted hajuvad