#58 ehk 2+3+5+7+11+13+17

varavalgus

I

kui kadunud kujud ei erista värve

kas maailm me ümber on

must või on valge

kui väsimus lohistab kinni su silmi

kas tunded su sees on siis

unes või ilmsi

kui inimest pole ja muresid mitte

kas olemasolevik

raske või lihtne

kui õues on külm ja tuba on pime

kas kusagil valgus mis

hüüab su nime

II

ja kui ma enam ei küsi

kas maailm me ümber

on must või on valge

siis unes või ilmsi

kui inimest pole

kas kusagil valgus

on must või on valge

kui inimest pole

kui inimest

#57 ehk the book of genesis

Kuidas klient, projektijuht ja programmeerija saunas käisid

„Ja nad ütlesid: Tulge, ehitagem enestele linn ja torn,
mille tipp oleks taevas, ja tehkem enestele nimi,
et me ei hajuks üle kogu maailma!“

(Genesis 11:4)

Toivo

Toivo oli suht normaalne mees. Ta oli viimased kümme või neliteist aastat tegelenud oma logistikaettevõtte tüürimisega. Ja kui ma ütlen tüürimisega, pean ma silmas seda, et Toivo oli oma ettevõttes, nagu ka elus üldiselt, üheaegselt nii kapten, tüürimees kui pootsman. Tal oli kena blond naine, kes oskas õigel hetkel ilus, õigel hetkel hoolitsev ja õigel hetkel peenutsev olla. Neil olid tublid ja viisakad lapsed, kes käisid Urmands Saaremaa tenniseklubis trennis ja hoidsid vanadele inimestele uksi lahti ning ei visanud võõraste inimeste juuresolekul prügi maha. Kaks korda aastas viis Toivo, kes oli ka usin sportlane („keskkoolis sai ikka korvpalli mängitud, nüüd olen rohkem golfi-inimene“), oma perekonna Egiptusesse või Türki või Taisse. Toivo oli oma elu peremees ning ta oli sellega (oma eluga, loomulikult) äärmiselt rahul („julgen väita küll, et olen päris edukas“).

Ühel päeval tuli Toivo pähe mõte ja nagu tema puhul ikka, kui juba midagi ajusagarate vahele roninud on, ega seda siis enam mingi nõidusega sealt kätte saa. Toivo tahtis oma kontorihoonesse sauna („tahan suurt ja korralikku sauna, sellist kus ikka naha märjaks saab“). Aga kellele saunaehitus usaldada, kes teeb asja ära nii nagu peab? Tol hetkel meenus Toivole Andres.

Andres

Andres oli noor inimene, kes läbi kogu oma teadliku elu oli tahtnud  olla respekteeritud ühiskonnaliige. Koolis ei olnud Andres just teravaim kriit, ent tal oli kaasasündinud oskus öelda õigel hetkel õigeid asju ning teha õigel ajal õiget nägu, mistõttu oli ta kaasõpilaste ning õpetajate seas heas kirjas. Pärast keskkooli õppis Andres ülikoolis majandust ning sai tänu isale tööle keskmisesse it-firmasse, kus ta alustas Cat 5-te otsade tegemisest ning nimetatud hetkeks oli jõudnud juba projektijuhi ametikohale. Kas ma juba mainisin, et tal oli suurepärane kaasasündinud oskus öelda õigel ajal õigeid asju ning teha õigel hetkel õiget nägu?

Andres käis vähemalt kord aastas Austrias või Rootsis lumelauaga sõitmas („võib öelda, et armastan ekstreemsusi, käisin 2007. aastal Ameerikas raamatuid müümas, see muutis mu ellusuhtumist absoluutselt“) ning armastas rõhutada, et ei ole juba mitu aastat ühistransporti kasutanud („ma ei ole juba mitu aastat ühistransporti kasutanud“). Tema lemmikvärv oli oranž, kuid nädalavahetusetustel kandis ta valgeid kingi ning ülikonda (ja piinlikult mõõdetud kolmepäevast habet).

.

Kuidas Toivo ja Andres tutvusid ehk „tõsta kasumit“

Toivo ja Andres tutvusid paar kuud tagasi, kui Toivole oli tulnud mõte paigaldada kõikidesse kontori arvutitesse kontrollimistarkvara, et „tõsta kasumit“ ning Andres oli see mees, kes talle oma lahenduse maha müüs. Võite ju arvata, et tegu on juhusega, aga kasumid ongi viimasel ajal üles liikunud, mis annab veelgi kinnitust, et Toivo kontrollib oma elu (pisiasjadeni välja) ning Andres on õige mees, kui on vaja „suuremaid projekte ellu viia“.

„Halloo, Andres. Mina siin…“

„Toivts, sina vä?“

„Mina jah… kuule ma..“

„Hei-hei, peremees! How’s life? Kuidas PowerScan kakstuhat töötab?“

„Kuule kõik on tipp-topp… aga ma tegelikult tahtsin…“

„No ma ju ütlesin sulle, et ainult meie pakume sulle parima lahenduse, onja. On nii, Toivts, on mul õigus?“

„Jah, kuule.. ma tahtsin tegelikult uuest diilist rääkida“

„Me oleme nõus, defnitli, viskamulle inff meili, mul algab viie pärast koosolek, pean minema, hoia taset Toivts, hoia taset!“

PAAR TÄHTSAT ASJA

From: toivo2004@hot.ee

To: andres@cytechsolutions.com

Subject: Paar tähtsat asja

Sent: 11/08/2012 11:32

Tere!

PAAR TÄHTSAT ASJA!: vähemalt kümme peaks ära mahutama, ma mõtlesin et ca 12-13 ruutu, valisin materjali juba välja ja ostsin väikse varuga, ca paari päeva pärast peaks kohale tulema, millal peale lendate ja kas septembriks saab ikka valmis?

Toivo

----------------------------------------

From: andres@cytechsolutions.com

To: toivo2004@hot.ee

Subject: Re: Paar tähtsat asja

Date: 11/08/2012 11:44

Oota, mis lisasid sa sinna tahtsidki? Nagu ma aru sain siis praegu on kirjas pesemisvõimalus ja ripplagi. Kas paneme värvilise valgustuse ka sisse. Ja sept saab kindlasti valmis, max 2 nädalat.

Andres Kaarsaar

CyTech Solutions

Projektijuht / Project Manager

----------------------------------------

Jüri

Jüri elu oli vaikselt jõudnud keskikka. Kodus ootas teda kolm suud, neist viimne kui üks vajas toitmist. Ta töötas CyTech Solutionsis programmeerijana. See oli töö, mida ta oli teinud juba kümme aastat, kus ta oli saavutanud arvestatava reputatsiooni ning üle kõige oli see töö, mis temas mingisugust saavutustunnet ei tekitanud („kui majal laenu peal ei oleks, teeksin ammu juba midagi muud“). Jüri lühikestes juustes võis märgata halli tooni invasiooni. Ta kandis uhkusega oma vuntse ja teksaseid.

From: andres@cytechsolutions.com

To: jtamm@cytechsolutions.com

Subject: Eesmärgikirjeldus

Date: 11/08/2012 13:07

Hei Jürka!

Kuule, see objekt on Tamme 4, teeme mingi 13 ruutu, vaata ise kuidas lava paigutad, mõistlik oleks vist mingisugune U-kujuline moodustis kokku klopsida. Keris pidi olema tellija poolt, eks ta siis ise otsustab, millega kütma hakkab. Aa, ja su küsimusele ripplae kohta, mul on kama kummas suunas need plaadid jooksevad. Ja selle rohelise „veekindla“ kipsiga pole mõtet jännata, kips on kips, tõmbab tavalise halli, hoiame $$$ kokku.

Andres Kaarsaar

CyTech Solutions

Projektijuht / Project Manager

----------------------------------------

MIS TOIMUB!!!

From: toivo2004@hot.ee

To: andres@cytechsolutions.com

Subject: MIS TOIMUB!!!

Sent: 21/08/2012 14:32

MIS TOIMUB!! Mida su mees siin teinud on? Hakkasin kerist sisse vedama ja vaata ja imesta, keris ei mahu uksest sisse, mida kuradit ma nüüd tegema hakkan! Saada mees siia ja tehke see asi korda!

TOIVO

----------------------------------------

From: jtamm@cytechsolutions.com

To: andres@cytechsolutions.com

Subject: Käisin ära

Date: 22/08/2012 16:52

Tere Andres!

Käisin objektil ära. Pidime ukseava pisut laiemaks tegema. Lõin pärast mingi liistu ette. Näeb enam vähem viisakas ära. Tuli välja, et ruumis sees ei olnud ka kerisele ruumi. Pidin selle siis lava alla panema. Ütle tellijale, et see on moodne lahendus. Töö tehtud!

Jüri Tamm

CyTech Solutions

Programmeerija / Programmer

----------------------------------------

Kuidas otsad lahku jooksevad

Ilmselt oled väga huvitatud, mil viisil see lugu meie asjaosaliste jaoks otsa sai. Kelle õigus jäi peale, kas kõik said oma tahtmise, kas mindi laiali sõpradena? Tõde on see, et nendele küsimustele ei saa me kunagi vastust, võime vaid oletada, sest meie kolme sõbra elud hargnesid enne „saunateema“ lahenemist igaüks oma suunda.

23. augusti hommikul esitati Toivole süüdistus maksudest kõrvalehiilimises. Sama päeva lõunapausil teatati Andresele, et „seoses struktuuriliste muutustega CyTech Solutionsis, muutus tema potentsiaal firma jaoks efektiivsel tasemel rakendamatuks“ ehk nagu Andres ise ütles, “keerati talle lihtsalt tuima näoga ära“. Kell 17:00 pani Jüri, kes oli saanud tööpakkumise konkureerivalt ettevõttelt, kusjuures lubati 40% kõrgemat palka ning 3 korda nädalas massaaži, ülemuse lauale lahkumisavalduse.

„Ja Issand ütles: „Vaata, rahvas on üks ja neil kõigil on üks
keel, ja see on alles nende tegude algus. Nüüd ei ole neil
võimatu ükski asi, mida nad kavatsevad teha!
Mingem nüüd alla ja segagem seal nende keel,
et nad üksteise keelt ei mõistaks!“ 

(Genesis 11:6-7)

#56 ehk nähtustevahelised seosed

mõeldes preilile / H2

homme vagunis istun teises ma tartu poolt
kaheksa inimest vaatab kuis
naisukesel annan suud
akende taga meist eemale libiseb minevik
ja kui sul üksi on imelik
meenuta kuud

käisin saunas tegin kondid soojaks ja muud
leili ei visand sest leil
tapab mu südant
üldse on hirmus kui liiga lähedalt vaadata
kõik asjad on kaugel kui meile
ei meeldi neid oodata

kas uudiseid loed ja ajaga kaasa tead sammuda
mis vastad kui küsin kes oled
ja kust oled tulnd
vahel ehk mõtled et kõik võiks nüüd uuesti alata
siis meenuta miks oled siin
ja kuhu on suund

#55 ehk harjutusi-ülesannetusi keskkoolile

H1

1. kui kõrgel on pilvede usalduspiir
2. kas parem on raja taga
3. mis tegema peaksin kui sind pole siin
4. ja miks ma öösel ei maga?
5. 
   
6. kes kellega käinud ja mida on söönd
7. miks nägude taga ummik
8. kel silmist nii kelmikaid sädemeid lööb
9. kas kätte on jõudnud hommik?

#54 ehk soojusülekanne

soojus ei saa iseenesest üle minna külmalt kehalt kuumemale, st ei ole võimalik niisugune protsess, mille ainsaks tulemuseks on soojuse ülekandumine külmemalt kehalt kuumemale

#53 ehk vernal equinox

kuidas kirjutada rõõmust

kas sa mäletad viimast korda, mil sa südamest naersid. millal sa õige viimati naeratasid rongis istuvale võõrale. või küsisid mureliku näoga inimeselt, kas tal on kõik korras, pakkusid talle mandariini, üritasid tema üksindust jagada.

kas sa mäletad viimast korda, mil sa tundsid oma südant kellagagi ühte tiksumas. kuidas sa kõiki maailma värve jälle esimest korda märkasid, kuidas need su sisemuse kirjuks värvisid.

ehk on asi selles, et meie rõõmud tunduvad meile nii isiklikena. justkui eraldamatutena püsivad nad meie mälestuses ühes nendega kaasas käinud hetkede, kohtade ja inimestega. kuidas võikski keegi väljaspool neid hetki ja kohti neid mõista. kuidas võiks praegune mina, kes peab hakkama saama oma murede ja mõtetega, saada aru tolle mineviku-mina tunnetest, nendega säärast suhet luua. rääkimata teistest inimestest, igaüks oma sisetunnetega, kõik eranditult laiemad ja keerulisemad kui universum. ometi loodame me, et oma muredes oleme üheskoos, et need on rohkem jagatavad, mõistetavad, lahutatavad.

sa oled ehk mõtisklenud, kas rõõmsad inimesed saavad üldse kirjutada. igatahes on neil õigus üritada, keegi ei saa seda keelata. niisiis. kuidas kirjutada rõõmust. esiteks soovitan sul silmad sulgeda ning meenutada. meenuta hetki, värve, mustreid, helisid. meenuta kõike, kõike mis sulle pähe tuleb. nüüd tuleb see koht, kus tuleb nende seast seaduspärasid leida. osasid asju võid sa juba praegu teada, sinu lemmik bänd, kirjanik, film, misiganes. kuid ürita nüüd sellest veel kaugemale vaadata. mis teeb nad sulle nii meeldivaks. ma arvan, et see miski oled sina ise. tunne enda üle uhkust, sa oled hea inimene. 

#52 ehk ice cream sunday

ma kõrgust pisut pelgan

ja on pimeduses kõle

kuid meeldib öelda et ma olen

ikka täitsamees

ma pole väga uhke

kuid mu süda pole kole

ja meeldib mõelda et mul on veel

kõikseparem ees

mu südamel ja sul on

päris võimas ühisosa

kuid oota kuni mõistad

mis võiks olla nende ühend

ja nagu inimene kes ei 

karda enam hirmu

ma sain sust lõpuks üle

kas kolime nüüd kokku

#51 ehk the smell of a perfect sunset

asjad mis ei juhtu kunagi
ma peitsin ära
sinu seljataha

on küllalt palju oldud
saadud antud
aeg kätte jõudnud
jäta need nüüd maha

asjad mis ei juhtu kunagi
ei ole olemuselt
loodud lootma

on küllalt palju söödud
käidud nähtud
aeg ära teenitud
ja on ka raha

asjad mis ei juhtu kunagi
on nimekirja alguses
ja heaga

sest asjad mis ei
juhtu kunagi
need asjad algavad
ju päris a-ga

asjad mis ei juhtu kunagi
ei ole sündinud
ei ole surnud

need asjad ise teavad
peavad teadma
mil lihtsalt päikest nautida
ja mitte mõelda

#50 ehk petrichor

nad peavad end katkematult teiste inimestega ümbritsema: suhtlema, sidemeid looma, üheskoos naerma, kallistama, jalutama, jooksma, tantsima, valetama. olgu selleks kindel partner, hingesugulane, kellega maailma läbi ühise läätse vaadata või hoopiski võõras, igal õhtul uus seltsiline, igal hommikul uus nägu, kelle vastas ärgata. kui imeline on see maailm, kui palju võib inimestelt õppida, mitme ruutkilomeetri võrra oma silmaringi avardada, mitu korda iseennast kelleski (taas)avastada. ja kui raske on, kui ühel hetkel kõik su ümbert ära lõigatakse. kui sa oled avastanud end üksinda, pilk uimane, vahtimas vannitoa peeglisse. ja sind ümbritseb tumm vaikus. otsid leevendust, mässid end selle sisse. sõltlasele omaselt aitab see end normaalsena tunda, täisväärtusliku ühiskonna liikmena, inimesena, karjaloomana. inimene pole loodud üksinda hakkama saama, ta on selleks liiga nõrk, tujukas, vajab 8 tundi und, vajab hoolitsust, tähelepanu, lähedust, sööki. sööki vaimule, kehale, hingele. toitu, toitu vajab inimene! ja teist inimest. 

#49 ehk the smell of the ocean is caused by atoms

ma võisin seigelda kujutlusvõime piiritutel vormidel, leida ennast muusikast, raamatutest, jooksmisest. ma võisin õppida, avastada, seoseid luua, asju lahti võtta ning uuel kujul konstrueerida. võisin naerda iseenda nalju, tunda kirjeldamatut uhkust oma kavaluse üle, tunda päikest ja tuult oma näol, vihma ja linna kõrvades. ja siis avastada end vannitoa peegli ees, üksinda, uimasel pilgul, ümbritsevaks vaid tumm vaikus. olin ma õnnelik? kas tõesti oli minu elatud elu mingisugusel viisil parem, õilsam, loomulikum, suursugusem? ma lõpetasin endale otsa vahtimise, keetsin teed, avasin akna ning astusin välja. 

#48 ehk viigipuu rüpes

on lõbus unistada saatusest

ja ettemääratusest

ning mängida maha mõni

23. sajandi malepartii

aga ehk

peame lihtsalt tunnistama et

olen kõigest juhuslik äraeksinud

y-kromosoom

ja sina x

isegi kui

on kirjeldamatult ilus mõelda et

just mina ja sina oleme

mingisuguse defineerimatu punkti

x- ja y-koordinaat

#47 ehk 00101111

turvakodu aknast sulle
peale kumab valgus
ümber maja kõnnib rada
mustas mantlis mees

tean et ajal omapära
mis on hea ja paha
kõik mis meie vahel olnud
pole enam ees

turvakodu aknast sulle
peale kumab valgus
uneski veel ärkvel hoiab
saladus mu sees

#46 ehk noppeid kimi sakura paanikapäevikust

Noppeid Kimi Sakura paanikapäevikust (2008):


***
õhku välja lasta
saavad vaid taimed
teistel on CO2

/antud luuletuses on autor üritanud tegeleda kavala keeleakrobaatikaga, üritades viidata inimese loomuomasele pingestatusele ning ürgses looduses peituvale igavesele tasakaalule, ent suutnud segamini ajada mõisted õhk ja hapnik, mistõttu lõpptulemus on nii keemia- kui ka kirjanduseõpetaja õudusunenägu.

***
"irem um irem" võib
ladina keeles
tähendada kalapaati aga
mina
seda ei usuks

/kõlanud sissekandes on autor mänginud oma kodukeskkonnast (jaapan) pärit tähekooslusega irem, mis tegelikkuses kuulub kohalikule videomängutootjale, aga antud juhul on pandud oma kõla ning konstruktsiooniga imiteerima ladina keelt, kusjuures autor püstitab luuletuse algul küllaltki usutava hüpoteesi, aga lugeja ärritamiseks pööratakse kogu turvalise maailma loogilisus ning paikapidavus pea peale ja utsitatakse lugejat sisseahmitavasse infosse kriitilise meelega suhtuma. kahjuks rikub ka siin kogu kompositsiooni silmakriipiv loogikaviga, mida oleks saanud killukese selge mõtlemisega suurepäraselt ravida: ilmselgelt ei saa ühesõnalist kalapaati tähistada kolmesõnaline fraas, pealegi teab valdav osa lugejatest, et ladinakeelne kalapaat on horia.

***
mobiiltelefonidel veab
sest laadija maksab vaid
paarsada krooni
(tele2 esinduses)

/siin näeme, kuidas on nurjunud autori katse kirjutada ajatut teost (mis ometi peaks kõigi loojate ülim eesmärk olema), kasutades vääringu kujutamiseks tänasel päeval unustustehõlma vajunud valuutatähist kroon. seega jääb lugejal mõistmata läbiv idee inimväsimuse paratamatusest ning ööpäevaringselt ärkveloleva ning tegutsemisvõimelise tehnika pealetungist, kusjuures, andes mobiiltelefonidele tunded (-l veab), on üritatud vihjata, nagu oleks ületatud piir, kus tänapäevane tehnoloogia katkeb olemast aktiivne tööriist ning on nihkunud olema pigem passiivne karjataja-omanik (kui inimene ostab poest mobiiltelefoni laadija, siis kas ta ostab selle laadija endale või oma mobiiltelefonile; kellel seda laadijat eluspüsimiseks rohkem tarvis on, mobiilil või inimesel).

***
see siin on luuletus
100% meeletus
+ 37% hooletus
põletada pärast lugemist

/jah, tänapäeval teab iga haritud inimene, et originaalsuse puudumine on teose hindamisel tühine, jah, originaalsus võib muidu ilmetule teosele väärtuse anda, ent stiilipuhast imitatsiooni ei ole kellelgi õigust maha laita. antud luuletuses pole aga miski puhas, seega võime südamerahus panna võrdusmärgi kõnealuse kirjatüki ning jaapani delfiinitapjate vahele. tegelikult läheme lausa nii kaugele, et tembeldame vähetuntud jaapani luuletaja fašistist muidusööjaks. säh teile tõusvat päikest!

#45 ehk kõigi numbrite summa

sõbrale

kuidas süüa kätega
ja leida endast vastus
peenes itaalia restoranis
kui sul pea on otsas

kuidas öelda hingega
ja ise terveks jääda
kitsal munakivitänaval
kui sul sõnad on otsas

kuidas luua kodu
ja mitte variseda
kahele vundamendile
kui sul plaanid on metsas

kuidas peita mõte
ja kõigest kolme sõnaga
lahetätoveeringuga majale:
sutsu. liig. vaba.

#44 ehk null kaheksa

0

elu on ring ja naine naerab
uksed on kinni ja lahti
ja kinni
käsi on must ja silmad on kuivad
kus oled sina
kui heliseb linn

aeg on spiraal ja üksikud loevad
südamed kinni ja lahti
ja kinni
ma võtan sust
tõukan siis ära
kõik halvad mõtted
ja räpased teod

8

tagasi vaadates taipasin täna
kõik minu suhted on
pikali kaheksas

kui küsid kus on minu sõbrad
nad sõid oma silmad
ja sõnad ja teod

ja järele jäid
sina

#43 ehk kevadkolm

kevadel

kevadel kui päike särab
lumi sulab kiirelt ära
lilledel on mõnus lõhn
lehm on talvesöögist kõhn

vulisevad kevadveed
suvi peagi ukse ees
õhk on soe ja taevas selge
luuletada hea ja kerge

joosep (2. klass)


-
sõda läbi, uued tuuled.

#42 ehk siin ilmas asju kolm

siin ilmas asju kolm mis teevad südame alt soojaks:

on muusika ja sõbrad 

ja mõnel õhtul viin

te tütre kalmistule  kus on kõrged männiladvad

kus vaikus pole raske 

mälestust ei mata liiv

on kiviaia kõrval  ühes vaikses kohas pink mis

luitunud ja üksi

ja kunagi vist valge

siis istume me seal ning saame hauakivilt nimed

ja kujutluste varjus

neile elud mõtleme

kui hiljem koju jalutame vahel ütled seda

mis tundsid seal ei ole tundnud 

mitte kusagil

kas tunned keel on mõnus ja on ilus sõna süda

ja see on kokkulepe

ja see on lihtsalt nii

#41 ehk Sügis 2011

Tere,

see on luuletus, mille tegime SBK ajal enda rühmaülemale, kuna "kaotasime" oma relvad.
Autorid on RMS Joosep ja RMS Rait Staabikompaniist.

---
Mu relv, mu arm

Olime me metsalaagris, tuju oli üsna hea,
siis me aga kaevasime kaevikuterea.
Kaevanud me olime tunde kolm või neli,
tunne oli nagu kauaks õue jäetud penil.

Pilkas pimeduses hirmus olnud oleks,
kui ma enda relva läheduses hoidnud poleks.
Asetanud olin Ta õrnalt rakmetele,
vajadusel vaenlasele oleks and' kiirtule.

Kaevasime terve öö, hommik oli raske,
"Härra leitnant, reamees X, magada veel laske!"
Hommikusel rivistusel kurba tõde jagati,
kaevikud jäid pooleli, kui öösel rahus magati.

Aega anti väga vähe, näod olid üsna nutused,
kui rangel häälel anti käsk: "kõrvaldage puudused!"
Kaevikute poole meil jooks algas ummisjalu,
ruttu maha varustus ja labidatel' valu.

Tööhoos sootuks ununenud oli me truu relv,
pea kohale meil purjetas tume murepilv.
Kuuldes ähvardavaid samme meile järsku koitis,
selja taga meie relvi härra seersant hoidis.

Ronisin siis üle oma kaevikutevallist,
nägin, härra seersant silitas mu kullakallist.
Sügasin siis pead ja mõtlesin, et mida teha,
armukadedusest vappuma lõi kogu keha.

Kas tõesti maha pidada mul tuleb karm duell?
Et ometi mu embusesse jõuaks minu relv.
Ei ole see vist ikkagi nüüd kõige parem mõte,
on seersandil ju minust palju kõvem väljaõpe!

Mõistlikum vast oleks kasutada kavalust,
selle abil ületatud mitu takistust.
"Härra seersant, vajan pisut Teie õpetust,
selgitage kuidas tõusta toenglamangust!"

"On seal's miskit rasket? Ei saa mina sellest aru,
sõduril vist tõesti pole kõige suurem aru!"
Mis seal ikka, võetigi siis toenglamang sisse,
erirõhku pöörati seal kehaasendisse.

"Härra seersant, kas võin tulla pisut lähemale?
Teie käteasendit siit üldse näha pole."
Ronisin siis välja sellest raskelt valmind' august.
Vähendasin reipalt meie kahe vahekaugust.

Äkitselt siis tegin ühe kibekiire sööstu,
võtsin kinni relvast, panin ummisjalu jooksu.
Selleks korraks pääsesime - mina ja mu arm,
kes teab kuis' joppab homme, elu on ju karm...

---
Tervitades,
Rait

#40 ehk teismelisena sõjaväes

teismelisena sõjaväes ehk

mis mulle 14-aastaselt ei meeldinud ja praegu kah ei meeldi:
täiskasvanute lauas istumine
korras(tatud) sahtlid/riiulid/kapid
rumalus
sõna 'meeldima' kõla
pakkimine

mis mulle 14-aastaselt meeldis aga praegu ei meeldi:
liköörimoodi magusad asjad
kuri muusika
parempoolne maailmavaade
arvutimängud
msn messenger

mis mulle 14-aastaselt ei meeldinud aga praegu meeldib:
sportimine
naiivsus
sotsiaaldemokraatia
vene keel
vaikus
sõnad
värvid
ujumine
kool
magamiskoti pakkimine

mis mulle 14-aastaselt meeldis ja praegu niisamuti:
biitlite muusika
unistamine
naermine
matemaatika
lugemine

#39 ehk Kevadkevad

Kevad

Päike paistis ja soojendas ilma,
üks kiir tungis karule silma.
Ta haigutas, ringutas pisut
ja tundis siis suurt söögiisu.

Siis jalutas ringi ja naksas
ühe põõsa alt jänesekapsast.
Tal tuju läks paremaks hopsti!
Kuid siis lõi ta pea ära koksti!

Tal vastu jalutas sõber-
sarviline kuid lustakas põder.
Põder karule pilgutas silma
koos nautisid kevadist ilma.

Kaisa (ja emme natuke aitas)

kevad

tydrukud isamaa tydrukud
kevadel uuesti puhkevad
hinges tal kuristik naeratab
kuhu end üheskoos heita

tydrukud isamaa tydrukud
päeva ja õhtuga uhkemad
kaelas tal nöörijupp pitsitab
millega kütkeid võib köita

tean et sa ootad sonetti
kuid istu mu opel kadetti
ju nägin et tegid mul silma
koos naudime kevadist ilma

joosep

#38 ehk luuletus nr 2

luuletus nr 2

mul heitsid ette õhtusöögilauas

kaks viini vorsti kartulitega

ja et ma oma lubadustest taandun

veel otsa ütlesid et nii ei saa

on tõde see ja tegu pole uhke

kuid kas siis kohe nõnda pragada

siis ütlesid on oinal mihklipäevad

et kohtud oma advokaadiga

kõik viha ikkes kinni pandud uksed

kui löömist panemiseks pidada

ma üritama pean ei anna alla

veel südaööseks lahti muukida:

„see luuletus on seks

et võita sinu poolehoid

muud tarvet kui see üks

tal ise juurde mõelda võid

sa oled ilus küll

ja lilled päike kollane

pean tunnistama sul

ka rõõmupisar soolane

armastus on kibe

ja mõrkjashapu vesiroos

näed nüüd lõpuks ise

ma olen sinu järgi hull”

#37 ehk muuseum kui kultuuri osa

kultuur on mõnusalt lai mõiste, millega vastava tahtmise korral võib seostada kõiki objekte, nähtusi ja sündmusi. stereotüüpne muuseum on oma rõskuse ning eksponaate ümbritseva vaikusega justkui mausoleum. sellest pisut meelevaldselt järeldust tehes võib väita, et muuseum on kultuuri surnuaed, kus kõige nooremad külastajad, kes lahkunust miskit ei tea, käivad eksponaatidelt sünni- ning surmadaatumeid lugemas, samal ajal kui pisut eakamad ning kultuuriteadlikumad noored proovivad kujutlusvõime ja muuseumis loodud olustiku abil kadunukest elusana oma silme ette manada. need, kellele on osutatud võimalus saada mälestatavaga sina-tuttavateks, otsivad muuseumist värskendust juba hägusaks muutuvatele mälestustele, et saaks ajale lahkelt naeratades tagasi vaadata ning taas kord seigelda ja avastada.

lisaks muuseumite harivale omadusele, mis meid eksponeeritavaga lähendada aitab, ja nende säilitavale võimele, mis vanu kulutuuriväärtusi taasmõtestama paneb, võib muuseum osaleda ka kunsti loomises, olles inspiratsiooniallikaks teatrile või kirjandusele. tänasel vargamäel võib taasetendada stseene "tõest ja õigusest", okupatsioonimuuseumis olevate üleskirjutatud mälestusete põhjal võib kirjutada raamatu või kaks. võimalusi on lõputult, eelnevate põlvede pärandit tuleb vaid osata mõista ja selleks meil muuseumid ju ongi.

2k9

#36 ehk if we'd send a person to mars and he'd set up a neutrino detector

"if we'd send a person to mars and he'd set up a neutrino detector and emitter, and had a person here with both, the person here on earth could send a morse code message to the person on mars of who won the super bowl, and the person on mars could receive and send the message back to earth before the person on earth sent it."

proloog

jahedus. üksindus. rõhutus. z-i rõõmuskurvameelsete silmade taga sosistas hääl: "astu välja, mine, avasta, kohtu, tunne rõõmu!"


I

x vaatas põnevusega z-i melanhool-joviaalseisse silmadesse:
"ma tahan lihtsalt soojust, lähedust, hoolitsust."
peegeldus.
"armastus päästab maailma"
ta oli ühtaegselt võluv, lihtne, sügav. ilus.
lummus.


II

sekundid. tunnid. nädalad.


III

x vaatas uurivalt z-i melanhool-joviaalseisse silmadesse:
"kas sina ise vähemalt tead kes või mis sa õige oled?"
pimedus. üksildus.
"oled sa iial midagi puhtalt siirusest või armastusest teinud?"
vaikus.
"kuidas peaksin mina sind armastama kui sa varjad oma nägu isegi enese eest."
tühjus.
"ma lähen. kas tuled?"


IV

x vaatas ahastunult z-i melanhool-joviaalseisse silmadesse:
"ja mis kuradi õigusega sa kogu aeg nii isekalt paranoiline võid olla?"
nukrus.
"need seinad seisaksid veel aastaid kui sa neid ise ikka ja jälle endale kaela ei tõmbaks."
tummus.


epiloog

z-i rõõmuskurvameelsete silmade taga sisendas hääl: "sa väärid vaid jahedust, üksindust, viletsust."