20131128

#66 ehk arhiiv




leidsin oma kõvakettalt veel mõned Kimi Sakura luuletused, üks on välismaal seiklejale päris kohane ja mittekohalik. väljendab mingisugust eksistentsialistlikku ängi, mis liiga elusas paigas võib peale tükkida.


***

on mõnel linnal liiga suur süda
mul sinu omast piisab kogu eluks
ta siseõues veri kergelt keeb
meil aega küllalt
valame veel teed

ja teisel linnal kogu aeg on janu
mis teha pole jõge ega merd
kes köhiks puhtaks inimeste kopsud
kes pühiks kokku
õhtused ideed

nad ütlevad on tänavatel silmad
kuid kuningal on silmad hoopis vees

on sellest ajast ilusamad ilmad
kui mulle näitasid et olen mees


ja samas jätab ikkagi lootuse, et inimlikkus (ja maailm väljaspool tänavaid, antud juhul "vesi") on kusagil olemas. 


20131115

#65 ehk must&


„ma käisin suurel mehel külas
kõndisin tast läbi
ma käisin suurel mehel linnas
ta mind ei märganud“

Vambola

Vambola kõndis lohiseva sammuga mööda puiesteed. Öine tuul oli oksi murdnud. Ühes nendega langes ka õhus olev pinge. Üksikud inimesed nokitsesid uniselt oma argipäevi. Eilsetest sündmustest polnud õieti märkigi.

Jõudnud peatusesse, tõstis ta pilgu. Bussi veel ei paistnud, midagi ei paistnud. Ehk oli bussijuht kuidagi toimunuga seotud. Ebatõenäoline. Ja siis leitaks asendus. Sellistel hetkedel saavad inimestest suitsetajad. Käed olid jälle kuivad, neid polnud kusagile panna. Miks see naine peab edasi-tagasi käima. Buss jäi seisma. Vambola vaatas kella.

Talle tuldi juba välisuksel vastu ja hakati seletama. Paberid lehvisid valgete käte vahel, kuid need olid Vambola jaoks tühjad. Ta mühatas mingi ebamäärase vastuse, kiirendas sammu ja tõmbas kabineti ukse kinni. Külm oli. Aknast paistis ringutav linnaosa. Inimesed kandsid mütse.

„Kuidas te kommenteerite korrakaitsjate käitumist?“
„Uurimine alles algas, me ei saa täpsemaid ütlusi anda“
„Kas vägivalla kasutamine oli õigustatud?“
„Vägivalla kasutamist pole tõestatud, sellekohaseid väiteid ei saa kommenteerida“

Muidugi oli jõudu kasutatud. Eelkõige seepärast, et uusi intsidente ennetada. Aga ka seepärast, et oli võimalus. Ja kui mehed kord vere maiku tunnevad, on nad edaspidi kõhklematud. See polnud ilus, aga mõned asjad vajavad tegemist. Ta pidi täna selle edeva tõusikuga lõunale minema. Vambola vihkas oma tööd.

Ülemus jõllitas teenindajat, selle asemel et oma tähelepanu päevapraele suunata. Vambola murdis kuivade sõrmede vahel leiba. Paar näidet hommikustest pealkirjadest: „VALITSUS VAIGISTAS RAHVA“, „VERI TÄNAVATEL, DEMOKRAATIA?“, „ÕIGUS JA ÕIGUSTUSED“. Kuid õhk oli oodatult, vastupidiselt karjuvatele pealkirjadele, rahulik. Ta maksis oma supi ja vee eest.

„Kuidas sa olukorda hindad?“
„Kuidas ma seda ikka hindan, midagi head ei ole.“
„Kurat, ma hommikul vaatasin, et mul hakkab õllekõht tekkima.“



Rooste

Vambola jõudis koju.
„Sa ei saa olla üheaegselt hall kardinal ja kojanarr,“ ütles naine.
Vambola oli vait. Ta pööras teise külje, tõmbas kardina eest, jõi kruusi leiget filtrikohvi ja läks tööle.

„Mul on väga raske võtta tõsiselt meest, kes 21. sajandil võtab sõna teemadel, mis põhinevad loogikal ja mõistuspärasusel, aga ise suitsetab paki sigarette päevas. Sa ei ole mingi kunstitudeng, kes oma ebaoriginaalsust rekvisiitidega varjama peab.“

Praktikant läks tagumisest trepikojast välja, pani suitsu ette ja näitas kolmanda korruse suunas keskmist sõrme. Ta vaatas oma Volkswagenit. Roostet oli juba eemalt näha. Kurat. „Ja minul on väga raske mitte anda molli jorsile, kes peab ennast inimideaali kehastuseks ja topib oma väikest nina inimeste eraasjadesse.“

Ta läks sõbraga baari. „Eestis on kahte sorti rajakaid: poliitikud ja ettevõtjad, kes enne jätavad pigem peldikus käimata kui ennast kiitmata ja kelle arust madalad maksud ning kord aastas pakettreisiga Hurghadas käimine peaks kogu rahva õndsaks tegema ja kelle jaoks riigieelarve tasakaal on 21. sajandi pühakiri. Ja muidugi ka kõik need ateistidest ja rassistidest ja homofoobidest ebausklikud hädaldajad, kes kogu maailma endavastases vandenõus süüdistavad ja odava raha nimel Soome või välismaale jooksevad.“

„Ja millisesse gruppi sa ise kuulud?“ muigas Rooste.

Praktikant helistas oma naisele, ostis Premiumi nelipaki, pani televiisori kinni ja jäi tugitoolis magama.



Lembit

Lembit vaatas poliitikule sügavale silma. Need olid kavalad elutud sinised nööbid. Sobisid väga hästi tema pintsakuga. See oli ilus mees. Lembit naeratas, pilgutas silma ja ootas õhinal reaktsiooni. „Minu nimi on Lembit,“ alustas ta, „olen pensionär, aga eile kadus mul kodu võti ära. Kuhu on mul nüüd minna?“

Vastust ei tulnud. Ta üritas uuesti: „Käisin esimese presidendi ajal koolis. Juba siis kaklesime venelastega. Aga saksa poisse ikka kadestasime, neil olid ilusad mütsid. Nüüd on kõigil erinevad. Ja kiilakaid on kõik kohad täis. Mis elu see selline on, tuul käib kõrvade vahelt läbi.“

Endiselt oli Lembit oma jutuga üksi. „No kuulge, see on juba solvav. Ma olen vana inimene, aga see ei tähenda, et minuga jämedalt peab käituma. Jõnglane selline! Kas ma siis ei mäleta seda aega, kui pensionäridele iga nädal pätsi saia lubasite. Muidugi mäletan. Ja nüüd te veel ütlete, et meri on teie oma ja mees ei või omale leiva kõrvale kala kah tuua! Pole te oma ristirüütlitest sugugi paremad.“

Lembit jäi tumma nägu vihaselt põrnitsema.

Vambola tuli poest välja, pani auto käima, tagurdas välja ja märkas Lembitut. Too vaatas taaraautomaadi kõrval valimisplakatiga tõtt.



President

President käis peldikus. Ta armastas seal oma tahvliga säutsuda.
„Ükski häda ei takista mõtete lendu.“
Ta hõõrus käsi kokku, kuivatas need ära ja läks peegli ette lipsu sättima.

Neil oli kena aiaga maja. Aed oli värvitud roheliseks. Naabrite koerad sinna sittuma ei pääsenud. Üldse oli elu ilus. Peenralt sai porgandit ja kui teadsid õigest kohast otsida, sai muru seest ploome. Kõige teadjamaid said šokolaadiküpsist ja morssi ka. Taamal oli meri, kuhu mehed läinud jaaniööl ujuma ja tagasi polnud tulnud. Ainult jutud nende vägitegudest olid tuulega üle lahe koju jõudnud.

„Issi-issi, kas sa aitad mul pabermehikesi välja lõigata?“
„Me ju rääkisime sellest, siin majas kutsutakse mind Presidendiks.“
„Aga issi, sa ei ole ju president, sa müüd ju autosid.“
„Kas ma olen su isa või mitte?“
„Oled.“
„Siis kutsud mind Presidendiks ja jutul lõpp.“
...


20131017

#64 ehk malelaud



Kaks luuletust tüdrukule (keda ammu näinud ei olnud).

Itaalia 2

võlvide all ei saja
kuigi vahel on vaja
uhtuda eilseid kihte

ooperis keegi ei maga
kui siis lava taga
kellel laulud lauldud
seadma peab uusi sihte

hommikukohv mind teretab
naabrimees naisele seletab
seda mis unenäost mäletab
seda et elu on lihtne




Itaalia 3

mäletan küll su suud
kui ma astusin maha
keegi ütles vist tere
keegi ütles vist muud

maitsesid nagu ei julgeks
liialt palju ma öelda
keelega sügisest valgust
kollastel seintel võis tunda

kohe kui kuulsin su pilku
endaga puutuvat

keelega sügisest valgust
magusaks muutuvat

20130828

#63 ehk kümne astmed



"Armastus on mõnikord kole."
"Armastus peab ilus olema," kinnitas tema.
"Ta on ju ilus, ta on nii ilus, et läheb juba koledaks."
"Nii ilus, et läheb juba koledaks," kordas tema aeglaselt endamisi, nagu mõeldes järele, kas neis sõnades ka mingi mõte peitub või on nad muidu niisama, nagu palju teisigi sõnu. 
 Tammsaare, "Ma armastasin sakslast"

20130224

#62 ehk man on the moon




minu sülle väike linnukene pusis pesa
okste varjud majadel on meie saladus
kuule alles maabusin kas jaksan miskit teha
pole kindel naeratus võib olla kavalus

mida teha suuga kui ei meeldi suured linnad
kuhu panna käed kui pole sobiv kõrvale
keda kuulata kui pole lugupidu hinnas
mida maksid et saaks lauda leivakõrvane

kuhu panna sõrmed kui on varbad vastu laineid
vaherahuks nimetada tuulevaikus pelk
kelle otsa vaadata kui pole enam kaineid
pilke mille peegeldus ei ole tühi helk


20130210

#61 ehk mitte kõige suurem



Eesti talve lõhn
Mälusin oma sinise mütsi nööre kui isa läbi värske lume edasi rühkis, mina kelgul, pisikese kompvekina oma kirjuvärvilisse kombekasse mähituna. Lasin käpikutel läbi pehme lume libiseda. Käpikud olid nööriga, et nad omatahtsi rändama ei läheks. Muidugi pidin ma põnevat loodusnähtust ka keelega limpsima. Nii ma siis tegin, väikeste ampsudena ei olnudki väga külm. Isa oli suur.
Varsti jõudsime mäele. Mu ninaalune oli vesine – pärast pidi vaseliini peale määrima, vaseliin oli imelik. Teised olid juba seal. Lasime kelguga mäest alla, mina ja isa, mina, mina ja sõber, isa, siis jälle mina. Kõigi põsed olid punased ja õhk oli puhas.

Judomati rahu
Olin hästi väsinud ja juuksed olid imelikud. Hoidsid ennast vastu pead, nagu liimitult, aga omavahel olid just vastupidi, nagu sama poolega magnetid, üksteisest eemal. Ajasin varbad harali, teisi varbaid ei saanud eraldi liigutada, ainult suurt varvast, teised tahtsid koos olla. Vaatasin oma jalga, kõige rohkem varbaid. Siis ma haigutasin.
Panin silmad kinni ja pikutasin, proovisin ennast mitte liigutada, aga siis jalg liikus. Mulle tuli meelde, et talla all on konnasilm ja ma tahtsin seda vaadata, aga õnneks tuli õigel ajal meelde, et ma silmi lahti ei teeks. Siis ma pikutasin ja olin selili, sest nii said kõik kohad vabalt pikutada, pealegi jään ma kõhuli olles magama. Naeratasin kinnise suuga ja oli hea puhata. Teised olid vaikselt, aga mõni nohises. Trenn oli läbi.

Oma kodu tunne
Ma jäin jälle magama, olime väljas restoranis ja sõin sooja leiba. Võõrad inimesed olid seal ja teised lapsed jooksid. Need olid võõraste inimeste lapsed. Olin isa kõrval, teisel pool oli ema. Mulle tomatimahl ei maitse, aga suurtele inimestele maitseb. Ema pani oma jope mu pea alla ja ma panin jalad krõnksu, mulle meeldib niimoodi magada kui jalad on krõnksus.
Ma olin pingi peal ja Kripsu oli kaisus. Ma sain ta ühe tädi käest kelle nime ma ei mäleta. Ta on meie sugulane. Sain vist riideid ka. Tegin autos silmad lahti, aga panin kohe kinni. Siis ema tassis mu voodisse, kus mul oli lapitekk, mille tegi vist ema. Kui ma ärkasin, siis teised veel magasid. Läksin vetsu koomiksit lugema. Siis mul oli hea olla.

Keskmine jalgratas
Kõik olid juba valmis. Võtsime maja ette ritta. Minu oma oli kollakasrohelist värvi ja lõvi kleeps oli. Ühel sõbral oli sinine ja teisel halli ja punasega ja teiste omasid ma ei mäleta. Siis öeldi läks ja siis ma hakkasin hästi kiiresti väntama. Päris essaks ei saanud, aga viimaseks ka ei jäänud. Üks sõber jäi viimaseks, kellel oli hästi väike ratas.
Seekord ma ei kukkunud selles kohas kus oli auk ja väiksed kivid. Kui kukkusid, pidi minema tuppa ja vannituppa ja ema tegi põlved puhtaks ja ütles ära nuta ja pani plaastri peale. Siis võis tagasi õue minna. Aga õnneks ma ei kukkunud. Sain kolmanda koha. Mul oli keskmine jalgratas. Mitte kõige suurem.

Sõbra uksetaga
Tahtsin telekamängu mängida. Aga pidin õue minema. Kui tahtsid sõpra õue kutsuda ja sõpra polnud õues, pidi uksetaha minema. Siis öeldi kui sa söömas ära käid tule mulle uksetaha. Või kui sa tahad telekamängu mängida. Tahtsin sõbra uksetaha minna ja läksin trepist üles. Olin juba ukse taga kui kuulsin inimeste hääli. Polnud sõbra hääl.
Mul oli telekamängu kassett käes. Kuulasin veel neid hääli ja mõtlesin mida teha. Külalised olid külas. Ma ei julgenud koputada. Ootasin veel natukene ja mõtlesin veel mida teha. Siis läksin ära. Olin üksinda õues, telekamängu kassett oli ikka käes. Siis läksin koju. 

20130206

#60 ehk Kimi Sakura tegutseb jälle




onu unenägu

onu nägi unes et on tiibadega mees
võttis kätte lendas koju magama jäi tädi
kodus oli rahu ja ka sahver oli tühi
ainult uksel oli kiri „ÄRA MISKIT PUUTU!“

onu mõtles pikalt pööras ringi võtit pesas
nägi iseennast aga mitte enda nägu
katsus kõiki kohti kuhu küündis ta ja tädi
katsus põhjalikult pärast endal hakkas häbi

koristas siis tuba tegi kartulitest putru
pani tiivad kappi keeras kapiuksed lukku
hommikul kui päike kiskus silmaklapid lahti
tädi oli taevas polnud tiibu polnud kappi

Kimi Sakura (2010)


Kimi Sakura luuletuse „onu unenägu“ (2010) tõlgendus

Mõista luuletust luuletaja enda seisukohalt – see on samaväärne katsega tajuda haavalehtede habrast värisemist tuuleiili meelte läbi. Loodusseadusi me murdma ei hakka, määratlematu jäägu määrimata, mekime seda, mida serveeritakse. Mida siis see vähetuntud jaapanlasest kunstnik meile serveerinud on?

                onu nägi unes et on tiibadega mees

Esimene värss tutvustab meile mingisugust onu, kes kujutab omakorda ette mingisugust tiibadega meest. Peame ilmselt enesekeskis otsustama, kas onu vaatab seda salapärast  „tiibadega meest“ kolmanda isiku vaatepunktist või samastab ta end selle mehega. Ehk aitab edasine meil seda keerulist otsust vastu võtta.

Teise värsi võimalikke tähendusi on niipalju, kui on võimalik sellele reale erineval viisil rõhke ning pause asetada. Toome välja kolm tõenäolisemat varianti:

                võttis kätte lendas / koju magama jäi tädi
         
      kus tiibadega mees lendas teadmata suunas, jättes tädi rahulikku kodusesse unne

                võttis kätte lendas koju / magama jäi tädi

 kus tiibadega mees (onu ise?) võttis suuna kodu poole, samal ajal kui tädi unne suikus (ning temast maha jäi?)

                võttis kätte lendas koju magama / jäi tädi

 tiibadega mees lendas suure hooga koju magama, tädi jäi kus see ja teine.

Kõik eelnev on loo jutustamise seisukohalt küll huvitav, ent pisut üldistades võime kõigist kolmest järeldada, et tiibadega mees läks kusagile, kuhu tädi silmad ning küüned enam ei ulatu, läks eemale.

Tundlikku lugejat võib huvitada, miks on tegevuse alustamisel kasutatud robustset sõnapaari „võttis kätte“. Mulle jätab see mulje, et tegema on hakatud midagi, mida juba pikemat aega mõtteis mõlgutatud, kuid mingisugusest hirmust või laiskusest või ebamugavustundest üha edasi lükatud.

Kolmandal real tutvume lähemalt selle salapärase koduga (on seal nüüd magav tädi või saabus sinna tiibadega mees (onu?) ?).

                kodus oli rahu ja ka sahver oli tühi

ütleb meile, justkui oleks kodurahu võrdsustatav tühjusega. Kas pererahvas on tõesti pideval vaenujalal, et koduseinad vaid üksikuna hingamiseks mahti saavad?

                ainult uksel oli kiri „ÄRA MISKIT PUUTU!“

Miks ei tohi miskit puutuda? Kellele on see kiri mõeldud? Kas tegu on hoiatuse või ennastkehtestava keeluga? Jääb mulje, et majas on koha sisse võtnud isehakanud diktaator, kes surelike elu iga hingega kontrollida tahab. Üritab ta kodurahu hoida või on ta justnimelt selle rahu harvesinemise põhjuseks? Just viimane teooria näib mulle kõige usutavam.

onu mõtles pikalt pööras ringi võtit pesas

Oleme me endiselt unenäos? Näib, et tiibadega mees luges uksel olevat silti ning peab nüüd aru, kas uksest siseneda või mitte.

nägi iseennast aga mitte enda nägu

Nägi onu ennast peeglist, nägu moondunud? Nägi ta end lihtsalt läbi oma silmade? Või mõistis ta, et on küll tema ise, aga on nüüd muutunud mees, kes võib oma kunagised tegematajätmised korda seada.

katsus kõiki kohti kuhu küündis ta ja tädi
katsus põhjalikult pärast endal hakkas häbi

Teise salmi lõpus saame teada, et ilma näota onu läks (kodu/sahvri?)uksest sisse ning andis kätele vaba voli, tehes risti vastupidi uksel karjuva sildi hüüatusele. Et tekib süütunne, võib järeldada, et täiesti lahti pole oma vanast näost saadud, vanu väärtushinnanguid pole täielikult välja juuritud. Samas on ka võimalik, et süütunnet ei tekitanud pelk tegu, vaid teo ulatus. Kas uksel olev silt vihjab voodielu kuivusele, on siin tegemist seksuaalse pinge vallandumisega? Igatahes toimus vastuhakk valitsevale süsteemile.

koristas siis tuba tegi kartulitest putru
pani tiivad kappi keeras kapiuksed lukku

Häbi mahapesemiseks tegi tiibadega mees seda, mida teevad paljud inimesed, kes end häbistavast mõttest või teost puhtaks tahavad pesta – koristas, pesi nõusid, tegi süüa – tegi lihtsaid asju, mis lasevad meil väikese pingutusega tunda seda ajatult head ärategemise tunnet. Tiivad pandi kappi luku taha, ilmselt neid lähiajal vaja ei lähe ning silma alla neid ka ei taheta.

Olemegi jõudnud luuletuse viimaste värssideni, mis loodetavasti kogu loole valgust heidavad ning otsad kokku sõlmivad:

hommikul kui päike kiskus silmaklapid lahti

Saame kinnitust, et sündmustik oli aset leidnud öösel. Kujundlikum lugeja võib ka pakkuda, et öö ja une näol oli tegu meeltesegaduse või hullusehooga, milleni türanniseeriv keegi või miski oli onu viinud.

tädi oli / taevas polnud tiibu polnud kappi
tädi oli taevas / polnud tiibu polnud kappi

Milline meisterlik lõppmäng jaapanlasest luulesepa poolt. Tädi saatus jäetakse täielikult lugeja otsustada, kusjuures tädi taevas viibimine võib sümboliseerida nii eluküünla kustutamist tiibadega ingli poolt kui ka ülevoolavat rõõmu, taasleitud rahu(ldatus)tunnet. 

Tegemist on provotseeriva looga inimlikust ängist ning koduidüllide traagikast, mis peaks lugejas nii kaasaelamist kui kaastunnet tekitama. Jaapani luuletaja ei vedanud meid seekord alt.

20130103

#59 ehk kuidas vasaku jalaga endast välja astuda



kui yhest hetkest valgus lihtsalt murdub, siis kuidas kõrgelt kukkuda ning ikka ellu jääda


1. mida selle all yldse mõelda, et yhest hetkest valgus lihtsalt murdub?

kes ta sellest hetkest välja murrab, ja milleks muudab? kui nähtustevahelistel seostel ei ole enam nime ega kuju. kui kerge on siis öelda keerulisi asju. kui kerge lihtsaid asju ytlemata jättes teha vigu.

2. mida selle all yldse mõelda, et kukkuda kõrgelt?

sest kõrgus on ju kõigest kujutis me kujutlusis. ja kukkumine meie enda tegevuse tagajärg. ja mitmes kord see juba on, kui silme ette kerkib pöördumatute protsesside paratamatus, mille käivitamisega mõtteid mõtlemata maha said.

3. mida selle all yldse mõelda, et ikka ellu jääda?

sest õndsaks saab ju see, kes oskab yldse mitte mõelda. ja ellu jääda nagu rahakott jääb õhtul baari. energia muundumine selle yhest liigist teise. kas on ses yldse miskit mida õhinaga pyyda.

did i fall or was i pushed

viimase aja tähelepanek on, et korrapärases keskkonnas suudab mu nii korrapäratu mõistus tunduvalt jõudsamalt töötada, kuigi igasugune korrapärane keskkond sellesse korrapäratusse mõistusesse vaevu mahtuda suudab.

kui me räägime yksildusest, tahan ma esmalt kokku leppida, et kõnealune yksildus saab olla vaid puhtisiklik. seega ei hakka me peatuma yhiskondliku või muukondliku yksilduse tekke-/toime- ega hajuvusmehhanismidel.

don’t ask me ask the ministry

ja kas ma peaksin end selle haiglase naudingu pärast, mis tekib, kui taarakonteinerisse visatud tyhjad purgid-veinipudelid miljoniks killuks klirisevad, ja mina, sellest loomalikku indu saanud, nende saatusekaaslasi yha suurema ja suurema hooga põhja suunas lähetan, mingisuguseid syymepiinu tundma. olen ma lõpuks normaalne?

nii kuradi lihtne on ajada abstraktset hylgemöla, aga kui jutt päris asjadele libiseb, olen kohe mök-mök ja mök-mök.

taararingilt tagasi jalutades turgatas mulle yks mõte, mis mind aga pärast esiku läbimist ning esimese trepiastme alistamist ja seeläbi traadita interneti õngekonksu haakumist täiesti kohutava ebaviisakusega maha jättis.

i feel me slipping in and out of consciousness

ja sinna ta läks. must nagu eilne päev.