20101229

#13 ehk mul käis täna



mul käis täna päkapikk...NALI! mul käis täna vanaisa külas ja aitas meil paar ulakat saart maha võtta. nimelt on mu vanaisa kogu elu metsavahina ja -mehena töötanud, juba täitsa poisipõlvest alates, siis küll rohkem metsapoisina kui -mehena, aga ta oli vahva poiss ja ega kaua läinud, kui teda täitsameheks võis kutsuda, ja kui keegi maailmas peaks olema meister ulakate puude langetamises, siis on see kindlasti mu vanaisa. paljud ehk ei tea, aga tegelikult on mu vanaisa üpris nägus, mulle meeldib mõelda, et ta oleks võinud vabalt sean connery olla ja sean connery oleks võinud tema olla, kui saatus seda niipidi tahtnud oleks, aga võib-olla ta ongi sean connery ja kui ta meiega on, siis ta lihtsalt teeskleb, et ta on vanaisa artur, või vastupidi. peale selle on mu vanaisa hästi tugev. ta on palju vanem kui mina ja isegi vanem kui mu isa, aga ta on sellest hoolimata, või siis just tänu sellele, meist mõlemist ikkagi palju kordi tugevam! ärge nüüd arvake, et minu vanaisa, erinevalt teistest inimestest, pahedest täitsa prii mees on. oh ei, üks vigur tal küljes on, aga mina seda küll ette ei heida. nimelt lubab vanaisa omale ikka ja jälle mõne sigareti või tubakapläru, aga kes siis ausale mehele kohvi ning tubakat keelata võib! suitsuga on ta juba miljon aastat kokku elanud ja ta ütles mulle, et ega too teda enne maha jäta, kui ükskord kõik muu kah jätab, aga mina loodan, et see ei juhtu veel niipea! mu paps soovitas vanaisal maantee ääres isetehtud saunavihtasid müüma hakata, umbes 30 krooni tükk või siis kaheeurone, sest ega tema küll allapoole ei pea ümardama - ega see mingi hiina kaup ole, mille eest kopikastki kahju on! bensujaamas on samasugused vihad palju kallimad, kõik tuleksid vanaisalt ostma ja tema saaks väärikat pensionilisa. väiksena käisin natukene rohkem vanaisa juures kui praegu ja siis me mängisime mõnikord malet. male on tarkade meeste mäng ja mina tundsin end malet mängides sama targana kui mu vanaisa! nüüd ma mängin mõnikord oma õega malet, ta hakkas meil maleringis käima ja käis eile võistlustel kah, sai nelja tüdruku seas pronksmedali, üks napp kaotus, üks natukene kindlam kaotus ja üks sada protsenti kindel võit, sest neljas tüdruk ei tulnud kohale! nüüd mängib mu õde vanaisaga malet ja on kindlasti sama tark kui mina omal ajal või natukene isegi targem.



emale ja isale kingiti jõuludeks üks pisikene pakike ja selle pakikese sees oli... arvake ära, algab a-tähega ja lõppeb v-ga. ja see ei ole ahv või aurulaev või automaatrelv. ei, see on hoopis aroomikohv! ja alati kui ma seda enda lemmikusse oranži kohvikruusi lusikaga pisut puistan, hakkan ma automaatselt hästi hästi palju naeratama, sihuke tunne nagu kuulaks muusikat, mis su automaatselt rõõmsaks teeb, aga nüüd piisab lihtsalt sellest, kui aroomikohvi lõhn ninna poeb ja ei saagi oma suunurki enam allapoole! elagu aroomikohv!

20101228

#12 ehk kui ma vaatan sind



kui ma vaatan sind
oh, ma ei tea mis päev on
kuuseis
aastanumber
kas ma magan

kui sa tõmbad mind
oh, ma ei tea mis päev on
vajun sisse
kerkin õhku
(tuha võid maha raputada)

20101220

#11 ehk mulle meeldib



mulle meeldib jalutada paljastel jalgadel
kui kohv on kruusi põhja teinud pesa
ja tantsida nagu tarantino filmis
(mis sest et smilers seda varem nägi)
käed värisevad aga pole külm

mulle meeldib taevasse puhuda jutte
kui kass on sinu sülle teinud pesa
ja keegi teine peale meie ei maga
(seal pihlapuude süles abiellume)
käed värisevad aga pole külm

tänavu jääb kartul maasse
vili vahvalt vahutama
käed värisevad aga pole külm

20101203

#10 ehk 2+2=5



traditsioonid
ideaalsed kasvutingimused
efektiivseimad kasvatussüsteemid
täiuslike geenidega isendid
parimad tulemused riigis
tuleviku alustalad
püsivad põhiväärtused
määrimata maine
süsteemne, häid tavasid järgiv tegevus
edukas ja konkurentsivõimeline
vastavus euronõuetele
koht, kus kõik töötajad naeratavad
puhas
kvaliteetne
turvaline
seafarm

20101124

#9 ehk Haavad




I osa

Elas kord üks tüdruk koos oma ema ja väikevennaga. Neil oli ilus kodu, justkui piparkoogimajake Hansu ja Grete muinasjutust, aga tüdruku ja ta venna ja nende ema maja oli ikkagi korralikest palkidest ning lõhnas nagu suvi ja mitte talv. Maja ümber oli väike armas aiake oma õunapuude, maasika- ja porgandipeenarde ning mustsõstrapõõsastega, nagu üks õige aed olema peab.

Oli pühapäev ja sügis. Päike küll ei paistnud, lehes kirjutas, et terve päev on täispilvisus. Õde ja vend said juba ärgates aru, et on pühapäev, sest kogu maja täitis pannkookide magus lõhn. Hommikusöögilauas rääkis kogu pere kas nad magasid hästi või halvasti ja mida nad unes nägid. Tüdruk magas hästi ja oli unes olnud suure kuningriigi printsess, keda kõik armastasid ja hellitasid. Vend magas halvasti ja nägi õudusunenägu sellest, kuidas politsei tahtsis tema perekonda vangi panna ja Aafrikasse orjadeks viia. Ema magas hästi, aga ta ei mäletanud mida ta unes nägi. Kui nad olid selle ära rääkinud, ütles ema, et ta peab koristama hakkama, et põrandad vajavad pesemist ja voodipesud vahetamist. Ta palus, et väikevend aitaks tal hiljem vaipu kloppida ja ütles, et tal on tütrele ka üks palve. Ta võttis laua alt välja korvikese, kus omakorda olid väiksed karbikesed, mille sees olid mõned pannkoogid ja eelmisest õhtust järele jäänud kartulipuder ja hakklihakaste. Õunavein oli kah juba valmis saanud ja ema oli seda ühte klaaspudelisse valanud ja korvi pannud. Ta palus, et tütar võtaks korvikese ja viiks selle vanaemale, kes elas umbes tunniajase jalutuskäigu kaugusel, kui läbi metsa minna, või kahe ja poole tunnise jalutuskäigu kaugusel, kui mööda maanteed jalutada. Vanaemal on alati hea meel kui lapselapsed külla tulevad ja korvike pannkookide ja õunaveiniga teeks talle eriti rõõmu. Tüdruk ütles, et aitab emal nõusid pesta ja koristab oma toa ära ja siis läheb.

Kell oli umbes kaks kui tüdruk oma jope ja vanaema kootud punase mütsi võttis ja minema hakkas. Ta arvutas, et kui ta tahab vanaemaga natuke juttu kah puhuda ja enne pimeda tulekut tagasi jõuda, peaks mööda metsateed minema, sest muidu enne pimeda tulekut tagasi ei jõua. Tüdruk hakkas jalutama. Mets oli sügisel tõesti ilus. Seal oli üks vahva haab, mis oli ühelt poolt punaseks läinud aga teiselt poolt veel roheline. Ega teised haavad kah täiesti ühevärvilised ei olnud, aga see oli täpselt poolenisti punane ja poolenisti roheline. Sellest haavast natukene maad edasi olid veel ühed, mida koprad närinud olid ja mõni oli kohe täiesti läbi näritud, nii et neist ainult väike tüvejupp maa seest välja paistis. "Nagu maasse pigistatud pliiatsid," mõtles tüdruk, "seisate siin vahvasti reas."

Olnud enam-vähem poolele teele jõudnud, tüdruk võpatas ja jäi nagu naksti seisma. Tema ees, natuke maad edasi, seisis hunt. Seisis keset teed ja vaatas tüdrukule rumala pilguga otsa. Tüdruk mäletas küll, et ega hunt heast peast inimest murdma hakka, kui temaga ise tüli norima ei lähe ja kui tal just kõht väga tühi ei ole, aga õudne on ikkagi niimoodi metsas hunti kohata. Proovi sa nüüd aru saada kas ta on hästi näljane või mitte. Tüdruk lootis igatahes, et hundil on kõht täis.

Ega see susi vist mõelnudki tee pealt eest minna. Seisis seal ja vahtis rumala pilguga tüdrukule otsa. Tüdrukul hakkas juba natuke imelik, miks muidu üritas ta väikeste sammudega teelt vasakule pääseda. Eks ikka selleks, et ei peaks seal niimoodi hundiga vastamisi seisma. No igatahes õnnestuski tal lõpuks metsa hiilida ja kui läbi puutüvede ja põõsaste enam hunti näha ei olnud, hakkas ta täiel kiirusel jooksma. Tagantjärele võis küll mõelda, et mis mõte sellel jooksmisel nüüd oli, aga tol hetkel näis see täiesti loogilise tegevusena.

Tõe huvides võib vist mainida, et ega see ei olnudki päris hunt vaid hoopis topis. Ma küll ei tea missugune inimene jätab täiesti korraliku hunditopise kusagile metsa keset teed vedelema, aga eks igasuguseid inimesi on olemas.

20101119

#7 ehk I'm Still Here

Joaquin Phoenix hakkas mulle nüüd päriselt meeldima.

Kirjutasin kunagi üht jutukest, hirmsasti tahtsin teda novelliks nimetada, aga päris novelli temast kunagi ei saanud. Noh, oli mis ta oli, nüüd on temast igatahes ainult killud järel.

 


Kõiki kilde pole ma veel jõudnud ilusate piltidega kaunistada, aga pole hullu midagi, neid lihtsalt veel ei pane siia.

20101117

#6 ehk Märg värv

"Ära tee välja vanamees, lapsed mängisid ja me üritasime neile vähegi kasuliku tegevust anda"

"Kelle lapsed?" 

"Parkinsonide, väike Grete ja Mark"

"Neil on lapsed?"

"Võib-olla"

"Ma lähen metsa elama"

"Saada mulle postkaart! Oh, või ümbrikutäis nätsupabereid! Tead ju küll, mu poeg kogub neid"

"Issi?"

"Võib-olla"

Nad kallistasid veelkord.

Tõenäoliselt oli see enamuse inimeste päeva nael, sündmus millest räägiti kodus abikaasadele, lastele, lastelastele, eakaaslastele ja kõigile teistele, kes sellel päeval ette jäid.

Lift sõitis.

Lift seiskus.

Ta näeb oma naise laipa.

Lift sõitis.

Lift seiskus.

Ta näeb oma naise laipa.

Seejärel hüppas ta voodist püsti ja tegi paar võimlemisliigutust, et end virgutada.

Tagasiteel elutuppa astus ta millelegi külmale ja kõvale, mis muutus kohe külmaks ja märjaks. 

Kõrvetav valu jäi, aga ainult korraks.

“Mul ei ole sulle midagi anda”

"Võib-olla"

"Нет, наш ребенок нуждается воспитаный!"

"Кроме того, у меня денег по горло!"

„Kas tõesti? Mis mu lemmikvärv on?“

„Nämma!“

http://lennupalavik.celax.net/

20101115

#5 ehk Kuidas Siil ja Orav reisile läksid



Siil vaatas aknast välja. Tuul puhus, aga see oli soe suvetuul ja ei teinud kärbselegi liiga. Päike paistis ja see tegi Siili meele rõõmsaks. Ta astus voodi juurde. Kõik riided ja hambaharja ja muud vajalikud asjad oli ta ilusti voodile asetanud ja nüüd jäi veel üle kogu krempel kotti pakkida. Siil jäi mõttesse. Ta mõtles eelseisvale reisile, mõtles kõikidest ägedatest asjadest mida nad Oravaga tegema hakkavad ja kõikidest ilusatest kohtadest kuhu nad oma teel jõuavad. Siis tuli tal jälle meelde, et ta peab ju kiiresti koti kokku pakkima, sest kohe-kohe saab kell üks ja nad pidid kella ühest maantee ja väiksema tee ristmikul kokku saama. Ta pani kiiresti asjad kotti, vaatas veel korra üle, et üheski toas tuli ei põleks ja pani tossud jalga. Esikus tuli tal mõte, et võiks igaks juhuks mantli kaasa võtta. Mantel oli tumesinist värvi ja parajalt õhuke, et sellega palav ei hakka ja õhtul külm ka ei hakka. Kotis oli mantli jaoks täpselt ruumi ja Siilil oli täitsa hea meel, et ta ei hakanud äratuskella kaasa võtma, sest muidu poleks mantel kotti mahtunud. Nüüd võis minema hakata.

Kell oli nelikümmend minutit kaksteist läbi kui Orav ristmikule jõudis. Hommikul oli ta koos päikesega voodist tõusnud, mitu kruusitäit piparmünditeed joonud ja natukene aias nokitsenud. Asjad olid juba eelmisel õhtul valmis pandud ja ega siis polnudki muud teha kui oodata ja reisist mõtelda. Ta hakkas tegema plaane, et mis kell nad kusagil olema peaksid ja mitu kilomeetrit iga päevaga läbida ja missuguse keskmise kiirusega. Samuti olid tal valmis otsitud kõikide telkimisplatside aadressid ja nende omanike ees- ja perekonnanimed. Umbes kella kaheteistkümneks olid Oraval kõik plaanid tehtud ja ta ei osanud allesjäänud ajaga midagi peale hakata. Võimalus oli ju natukene muusikat kuulata, aga mõtted ei püsinud kuidagi meloodiatel vaid ainuüksi eelseisval reisil. Nii juhtuski, et Orav juba kakskümmend minutit enne kokkulepitud aega ristmikul seisis.

Lõpuks ometi hakkas Siili pea kurvi tagant paistma ja varsti pärast seda jõudis Siil ristmikule. Nüüd võis nende vahva reis tõeliselt alata. Kaks sõpra, mõlemal seljakotid reisimoonast pungil, sammusid lõbusal sammul mööda väiksemat teed. Aga enne kui nad veel kuigi palju kõndinud olid, jõudsid nad jäätiseputkani, mille küljes oli silt, mille peale oli kirjutatud "Maitsev jäätis! Soodushind!".
Siil küsis Oravalt: "Kas ostame maitsvat jäätist?"
Orav ütles, et tal ei ole rahakotti kaasas ja ta ei saa maitsvat jäätist osta, aga selle peale ütles Siil, et Orav on ta parim sõber ja et ta ostaks rõõmuga neile mõlemale maitsvat jäätist. "Kas soovite šokolaadi- või vaniljejäätist?" küsis müüja. "Šokolaadi," ütlesid sõbrad ühest suust.

Siil ja Orav istusid suure kuuse varjus, limpsisid maitsvat šokolaadijäätist ja rääkisid mida nad hommikul teinud olid. Siil mõtles, et Orav on ikka üks hea planeerija küll ja temaga juba hätta ei jää. Orav mõtles, et tal on ikka sõbraga vedanud ja et Siil on parim sõber maailmas keda üks orav endale tahta võiks.

20101013

#4 ehk luule - kellele ja mix?

luuletused on head qi blogisse pole enam muud kirjutada, aga mitmep2evast tyhjust ka lubada ei v6i, sest muidu kolivad k6ik lugejad naabripoisi blogisse yle ja v2ike rumal blogard j22b oma pixlite ja bittide vahele t2iesti yxi. las need lambad teisel pool qvarit siis n2evad, et ka tema on sygavam6tteline, originaalne, kultuuriteadlik. t2na v6ix kivisildnikku citeerida, n2itex m6nd rida qs ta kasutab s6na sitt (munn v6i pede olex muidugi veel 2gedam!). ja homme v6ib postitada neid lady gaga alastipilte, mis 10 minutit tagasi elu24-s avaldati. jajah - need pildid on lahedad.

20101009

#3 ehk palju õnne mr Lennon

tahaksin olla John Lennon
lennata kõrgelt
maailmas kus kõik on tõeline
kuid miski pole päris

kardan elada tänases 
loodan end peita homses
alati lõpetan eilses

tahaksin olla mina ise




20101008

#2 ehk Inimene kõndis üle aasa



Inimene kõndis üle aasa. Ta ronis hetkeks puu otsa, vaatas kaugusesse ja ronis siis alla tagasi. Päike paistis ja ta oli juba päris palju kõndinud, seega oli õige hetk lõunasöögiks. Ta istus ja toetas oma selja ühe suure kivi päiksepoolsele küljele. 

Võilill küsis: "Mis sa siin teed?", mispeale inimene ehmus ja imestas selle üle, et võilill rääkida oskab.
Võilill ütles: "Miks ma ei peaks rääkida oskama, kõik ju räägivad."
Inimese arvates oli see imelik, et võilill enda rääkimist nii iseenesestmõistetavaks pidas ja võilille arvates oli see imelik, et tema kõneoskus kelleski imestust tekitas.
"Mis sa siin teed?" küsis võilill uuesti.
"Istun," ütles inimene.
"Naljakas, ka mina istun."

Inimene mõtles, et võilill lihtsalt kasvab oma kohal ja ei istu.
Inimene ütles: "Varsti kõnnin edasi."
"Kuhu?"
"Ei tea veel."
"Miks sa siia ei jää?"
"Ei taha."
"Miks?"

Inimene vaikis. Ja mõtles. Ta mõtles, et küll ikka võilillel on vedanud, tema elab seal kus ta kasvama on läinud ja see on tema jaoks parim paik. Inimesed aga peavad kogu aeg ringi liikuma ja otsima, sest neile öeldakse, et kusagil mujal on parem paik ja nad ei saa oma jalgu sinna minemisest peatada.

Ta küsis: "Kui kaua sa siin elanud oled?"
"Mis mõttes?"
"Mitu kuud või aastat sa siin juba elanud oled?"
"Miks see oluline on?"
"Ma tahtsin lihtsalt küsida."
"Ma olen kogu aeg siin olnud."
"Nojah, aga kui kaua sa siin ajaliselt olnud oled?"
"Mina ei tea ja ma ei saa aru miks sa sellest rääkima hakkasid. Tähtis on ju see, et ma praegu siin olen."

Inimesele tuli meelde, et ta pidi kahe päeva pärast linnas olema.

20100919

#1 ehk miks see blogi olemas on



see on minu ajaveeb. filosoofeerimisnurgake. miks? ja kas? ja kuidas? ja mis?
koduaias labidat mulda surudes tuli mul lõpuks ometi üks tore mõte.
et mu mõtted kontsentreeritult püsiksid ja lollusi tegema ei hakkaks