20130224

#62 ehk man on the moon




minu sülle väike linnukene pusis pesa
okste varjud majadel on meie saladus
kuule alles maabusin kas jaksan miskit teha
pole kindel naeratus võib olla kavalus

mida teha suuga kui ei meeldi suured linnad
kuhu panna käed kui pole sobiv kõrvale
keda kuulata kui pole lugupidu hinnas
mida maksid et saaks lauda leivakõrvane

kuhu panna sõrmed kui on varbad vastu laineid
vaherahuks nimetada tuulevaikus pelk
kelle otsa vaadata kui pole enam kaineid
pilke mille peegeldus ei ole tühi helk


20130210

#61 ehk mitte kõige suurem



Eesti talve lõhn
Mälusin oma sinise mütsi nööre kui isa läbi värske lume edasi rühkis, mina kelgul, pisikese kompvekina oma kirjuvärvilisse kombekasse mähituna. Lasin käpikutel läbi pehme lume libiseda. Käpikud olid nööriga, et nad omatahtsi rändama ei läheks. Muidugi pidin ma põnevat loodusnähtust ka keelega limpsima. Nii ma siis tegin, väikeste ampsudena ei olnudki väga külm. Isa oli suur.
Varsti jõudsime mäele. Mu ninaalune oli vesine – pärast pidi vaseliini peale määrima, vaseliin oli imelik. Teised olid juba seal. Lasime kelguga mäest alla, mina ja isa, mina, mina ja sõber, isa, siis jälle mina. Kõigi põsed olid punased ja õhk oli puhas.

Judomati rahu
Olin hästi väsinud ja juuksed olid imelikud. Hoidsid ennast vastu pead, nagu liimitult, aga omavahel olid just vastupidi, nagu sama poolega magnetid, üksteisest eemal. Ajasin varbad harali, teisi varbaid ei saanud eraldi liigutada, ainult suurt varvast, teised tahtsid koos olla. Vaatasin oma jalga, kõige rohkem varbaid. Siis ma haigutasin.
Panin silmad kinni ja pikutasin, proovisin ennast mitte liigutada, aga siis jalg liikus. Mulle tuli meelde, et talla all on konnasilm ja ma tahtsin seda vaadata, aga õnneks tuli õigel ajal meelde, et ma silmi lahti ei teeks. Siis ma pikutasin ja olin selili, sest nii said kõik kohad vabalt pikutada, pealegi jään ma kõhuli olles magama. Naeratasin kinnise suuga ja oli hea puhata. Teised olid vaikselt, aga mõni nohises. Trenn oli läbi.

Oma kodu tunne
Ma jäin jälle magama, olime väljas restoranis ja sõin sooja leiba. Võõrad inimesed olid seal ja teised lapsed jooksid. Need olid võõraste inimeste lapsed. Olin isa kõrval, teisel pool oli ema. Mulle tomatimahl ei maitse, aga suurtele inimestele maitseb. Ema pani oma jope mu pea alla ja ma panin jalad krõnksu, mulle meeldib niimoodi magada kui jalad on krõnksus.
Ma olin pingi peal ja Kripsu oli kaisus. Ma sain ta ühe tädi käest kelle nime ma ei mäleta. Ta on meie sugulane. Sain vist riideid ka. Tegin autos silmad lahti, aga panin kohe kinni. Siis ema tassis mu voodisse, kus mul oli lapitekk, mille tegi vist ema. Kui ma ärkasin, siis teised veel magasid. Läksin vetsu koomiksit lugema. Siis mul oli hea olla.

Keskmine jalgratas
Kõik olid juba valmis. Võtsime maja ette ritta. Minu oma oli kollakasrohelist värvi ja lõvi kleeps oli. Ühel sõbral oli sinine ja teisel halli ja punasega ja teiste omasid ma ei mäleta. Siis öeldi läks ja siis ma hakkasin hästi kiiresti väntama. Päris essaks ei saanud, aga viimaseks ka ei jäänud. Üks sõber jäi viimaseks, kellel oli hästi väike ratas.
Seekord ma ei kukkunud selles kohas kus oli auk ja väiksed kivid. Kui kukkusid, pidi minema tuppa ja vannituppa ja ema tegi põlved puhtaks ja ütles ära nuta ja pani plaastri peale. Siis võis tagasi õue minna. Aga õnneks ma ei kukkunud. Sain kolmanda koha. Mul oli keskmine jalgratas. Mitte kõige suurem.

Sõbra uksetaga
Tahtsin telekamängu mängida. Aga pidin õue minema. Kui tahtsid sõpra õue kutsuda ja sõpra polnud õues, pidi uksetaha minema. Siis öeldi kui sa söömas ära käid tule mulle uksetaha. Või kui sa tahad telekamängu mängida. Tahtsin sõbra uksetaha minna ja läksin trepist üles. Olin juba ukse taga kui kuulsin inimeste hääli. Polnud sõbra hääl.
Mul oli telekamängu kassett käes. Kuulasin veel neid hääli ja mõtlesin mida teha. Külalised olid külas. Ma ei julgenud koputada. Ootasin veel natukene ja mõtlesin veel mida teha. Siis läksin ära. Olin üksinda õues, telekamängu kassett oli ikka käes. Siis läksin koju. 

20130206

#60 ehk Kimi Sakura tegutseb jälle




onu unenägu

onu nägi unes et on tiibadega mees
võttis kätte lendas koju magama jäi tädi
kodus oli rahu ja ka sahver oli tühi
ainult uksel oli kiri „ÄRA MISKIT PUUTU!“

onu mõtles pikalt pööras ringi võtit pesas
nägi iseennast aga mitte enda nägu
katsus kõiki kohti kuhu küündis ta ja tädi
katsus põhjalikult pärast endal hakkas häbi

koristas siis tuba tegi kartulitest putru
pani tiivad kappi keeras kapiuksed lukku
hommikul kui päike kiskus silmaklapid lahti
tädi oli taevas polnud tiibu polnud kappi

Kimi Sakura (2010)


Kimi Sakura luuletuse „onu unenägu“ (2010) tõlgendus

Mõista luuletust luuletaja enda seisukohalt – see on samaväärne katsega tajuda haavalehtede habrast värisemist tuuleiili meelte läbi. Loodusseadusi me murdma ei hakka, määratlematu jäägu määrimata, mekime seda, mida serveeritakse. Mida siis see vähetuntud jaapanlasest kunstnik meile serveerinud on?

                onu nägi unes et on tiibadega mees

Esimene värss tutvustab meile mingisugust onu, kes kujutab omakorda ette mingisugust tiibadega meest. Peame ilmselt enesekeskis otsustama, kas onu vaatab seda salapärast  „tiibadega meest“ kolmanda isiku vaatepunktist või samastab ta end selle mehega. Ehk aitab edasine meil seda keerulist otsust vastu võtta.

Teise värsi võimalikke tähendusi on niipalju, kui on võimalik sellele reale erineval viisil rõhke ning pause asetada. Toome välja kolm tõenäolisemat varianti:

                võttis kätte lendas / koju magama jäi tädi
         
      kus tiibadega mees lendas teadmata suunas, jättes tädi rahulikku kodusesse unne

                võttis kätte lendas koju / magama jäi tädi

 kus tiibadega mees (onu ise?) võttis suuna kodu poole, samal ajal kui tädi unne suikus (ning temast maha jäi?)

                võttis kätte lendas koju magama / jäi tädi

 tiibadega mees lendas suure hooga koju magama, tädi jäi kus see ja teine.

Kõik eelnev on loo jutustamise seisukohalt küll huvitav, ent pisut üldistades võime kõigist kolmest järeldada, et tiibadega mees läks kusagile, kuhu tädi silmad ning küüned enam ei ulatu, läks eemale.

Tundlikku lugejat võib huvitada, miks on tegevuse alustamisel kasutatud robustset sõnapaari „võttis kätte“. Mulle jätab see mulje, et tegema on hakatud midagi, mida juba pikemat aega mõtteis mõlgutatud, kuid mingisugusest hirmust või laiskusest või ebamugavustundest üha edasi lükatud.

Kolmandal real tutvume lähemalt selle salapärase koduga (on seal nüüd magav tädi või saabus sinna tiibadega mees (onu?) ?).

                kodus oli rahu ja ka sahver oli tühi

ütleb meile, justkui oleks kodurahu võrdsustatav tühjusega. Kas pererahvas on tõesti pideval vaenujalal, et koduseinad vaid üksikuna hingamiseks mahti saavad?

                ainult uksel oli kiri „ÄRA MISKIT PUUTU!“

Miks ei tohi miskit puutuda? Kellele on see kiri mõeldud? Kas tegu on hoiatuse või ennastkehtestava keeluga? Jääb mulje, et majas on koha sisse võtnud isehakanud diktaator, kes surelike elu iga hingega kontrollida tahab. Üritab ta kodurahu hoida või on ta justnimelt selle rahu harvesinemise põhjuseks? Just viimane teooria näib mulle kõige usutavam.

onu mõtles pikalt pööras ringi võtit pesas

Oleme me endiselt unenäos? Näib, et tiibadega mees luges uksel olevat silti ning peab nüüd aru, kas uksest siseneda või mitte.

nägi iseennast aga mitte enda nägu

Nägi onu ennast peeglist, nägu moondunud? Nägi ta end lihtsalt läbi oma silmade? Või mõistis ta, et on küll tema ise, aga on nüüd muutunud mees, kes võib oma kunagised tegematajätmised korda seada.

katsus kõiki kohti kuhu küündis ta ja tädi
katsus põhjalikult pärast endal hakkas häbi

Teise salmi lõpus saame teada, et ilma näota onu läks (kodu/sahvri?)uksest sisse ning andis kätele vaba voli, tehes risti vastupidi uksel karjuva sildi hüüatusele. Et tekib süütunne, võib järeldada, et täiesti lahti pole oma vanast näost saadud, vanu väärtushinnanguid pole täielikult välja juuritud. Samas on ka võimalik, et süütunnet ei tekitanud pelk tegu, vaid teo ulatus. Kas uksel olev silt vihjab voodielu kuivusele, on siin tegemist seksuaalse pinge vallandumisega? Igatahes toimus vastuhakk valitsevale süsteemile.

koristas siis tuba tegi kartulitest putru
pani tiivad kappi keeras kapiuksed lukku

Häbi mahapesemiseks tegi tiibadega mees seda, mida teevad paljud inimesed, kes end häbistavast mõttest või teost puhtaks tahavad pesta – koristas, pesi nõusid, tegi süüa – tegi lihtsaid asju, mis lasevad meil väikese pingutusega tunda seda ajatult head ärategemise tunnet. Tiivad pandi kappi luku taha, ilmselt neid lähiajal vaja ei lähe ning silma alla neid ka ei taheta.

Olemegi jõudnud luuletuse viimaste värssideni, mis loodetavasti kogu loole valgust heidavad ning otsad kokku sõlmivad:

hommikul kui päike kiskus silmaklapid lahti

Saame kinnitust, et sündmustik oli aset leidnud öösel. Kujundlikum lugeja võib ka pakkuda, et öö ja une näol oli tegu meeltesegaduse või hullusehooga, milleni türanniseeriv keegi või miski oli onu viinud.

tädi oli / taevas polnud tiibu polnud kappi
tädi oli taevas / polnud tiibu polnud kappi

Milline meisterlik lõppmäng jaapanlasest luulesepa poolt. Tädi saatus jäetakse täielikult lugeja otsustada, kusjuures tädi taevas viibimine võib sümboliseerida nii eluküünla kustutamist tiibadega ingli poolt kui ka ülevoolavat rõõmu, taasleitud rahu(ldatus)tunnet. 

Tegemist on provotseeriva looga inimlikust ängist ning koduidüllide traagikast, mis peaks lugejas nii kaasaelamist kui kaastunnet tekitama. Jaapani luuletaja ei vedanud meid seekord alt.