„ma käisin suurel mehel külas
kõndisin tast läbi
ma käisin suurel mehel linnas
ta mind ei märganud“
Vambola
Vambola kõndis lohiseva sammuga
mööda puiesteed. Öine tuul oli oksi murdnud. Ühes nendega langes ka õhus olev
pinge. Üksikud inimesed nokitsesid uniselt oma argipäevi. Eilsetest sündmustest
polnud õieti märkigi.
Jõudnud peatusesse, tõstis ta
pilgu. Bussi veel ei paistnud, midagi ei paistnud. Ehk oli bussijuht kuidagi
toimunuga seotud. Ebatõenäoline. Ja siis leitaks asendus. Sellistel hetkedel
saavad inimestest suitsetajad. Käed olid jälle kuivad, neid polnud kusagile
panna. Miks see naine peab edasi-tagasi käima. Buss jäi seisma. Vambola vaatas
kella.
Talle tuldi juba välisuksel vastu
ja hakati seletama. Paberid lehvisid valgete käte vahel, kuid need olid Vambola
jaoks tühjad. Ta mühatas mingi ebamäärase vastuse, kiirendas sammu ja tõmbas kabineti
ukse kinni. Külm oli. Aknast paistis ringutav linnaosa. Inimesed kandsid mütse.
„Kuidas te kommenteerite
korrakaitsjate käitumist?“
„Uurimine alles algas, me ei saa
täpsemaid ütlusi anda“
„Kas vägivalla kasutamine oli
õigustatud?“
„Vägivalla kasutamist pole tõestatud,
sellekohaseid väiteid ei saa kommenteerida“
Muidugi oli jõudu kasutatud.
Eelkõige seepärast, et uusi intsidente ennetada. Aga ka seepärast, et oli
võimalus. Ja kui mehed kord vere maiku tunnevad, on nad edaspidi kõhklematud. See
polnud ilus, aga mõned asjad vajavad tegemist. Ta pidi täna selle edeva
tõusikuga lõunale minema. Vambola vihkas oma tööd.
Ülemus jõllitas teenindajat,
selle asemel et oma tähelepanu päevapraele suunata. Vambola murdis kuivade sõrmede
vahel leiba. Paar näidet hommikustest pealkirjadest: „VALITSUS VAIGISTAS
RAHVA“, „VERI TÄNAVATEL, DEMOKRAATIA?“, „ÕIGUS JA ÕIGUSTUSED“. Kuid õhk oli
oodatult, vastupidiselt karjuvatele pealkirjadele, rahulik. Ta maksis oma supi
ja vee eest.
„Kuidas sa olukorda hindad?“
„Kuidas ma seda ikka hindan, midagi
head ei ole.“
„Kurat, ma hommikul vaatasin, et
mul hakkab õllekõht tekkima.“
Rooste
Vambola jõudis koju.
„Sa ei saa olla üheaegselt hall kardinal
ja kojanarr,“ ütles naine.
Vambola oli vait. Ta pööras teise
külje, tõmbas kardina eest, jõi kruusi leiget filtrikohvi ja läks tööle.
„Mul on väga raske võtta tõsiselt
meest, kes 21. sajandil võtab sõna teemadel, mis põhinevad loogikal ja mõistuspärasusel,
aga ise suitsetab paki sigarette päevas. Sa ei ole mingi kunstitudeng, kes oma
ebaoriginaalsust rekvisiitidega varjama peab.“
Praktikant läks tagumisest
trepikojast välja, pani suitsu ette ja näitas kolmanda korruse suunas keskmist
sõrme. Ta vaatas oma Volkswagenit. Roostet oli juba eemalt näha. Kurat. „Ja
minul on väga raske mitte anda molli jorsile, kes peab ennast inimideaali kehastuseks
ja topib oma väikest nina inimeste eraasjadesse.“
Ta läks sõbraga baari. „Eestis on
kahte sorti rajakaid: poliitikud ja ettevõtjad, kes enne jätavad pigem peldikus
käimata kui ennast kiitmata ja kelle arust madalad maksud ning kord aastas
pakettreisiga Hurghadas käimine peaks kogu rahva õndsaks tegema ja kelle jaoks
riigieelarve tasakaal on 21. sajandi pühakiri. Ja muidugi ka kõik need
ateistidest ja rassistidest ja homofoobidest ebausklikud hädaldajad, kes kogu
maailma endavastases vandenõus süüdistavad ja odava raha nimel Soome või välismaale jooksevad.“
„Ja millisesse gruppi sa ise kuulud?“
muigas Rooste.
Praktikant helistas oma naisele,
ostis Premiumi nelipaki, pani televiisori kinni ja jäi tugitoolis magama.
Lembit
Lembit vaatas poliitikule
sügavale silma. Need olid kavalad elutud sinised nööbid. Sobisid väga hästi
tema pintsakuga. See oli ilus mees. Lembit naeratas, pilgutas silma ja ootas
õhinal reaktsiooni. „Minu nimi on Lembit,“ alustas ta, „olen pensionär, aga
eile kadus mul kodu võti ära. Kuhu on mul nüüd minna?“
Vastust ei tulnud. Ta üritas
uuesti: „Käisin esimese presidendi ajal koolis. Juba siis kaklesime
venelastega. Aga saksa poisse ikka kadestasime, neil olid ilusad mütsid. Nüüd
on kõigil erinevad. Ja kiilakaid on kõik kohad täis. Mis elu see selline on,
tuul käib kõrvade vahelt läbi.“
Endiselt oli Lembit oma jutuga
üksi. „No kuulge, see on juba solvav. Ma olen vana inimene, aga see ei tähenda,
et minuga jämedalt peab käituma. Jõnglane selline! Kas ma siis ei mäleta seda
aega, kui pensionäridele iga nädal pätsi saia lubasite. Muidugi mäletan. Ja
nüüd te veel ütlete, et meri on teie oma ja mees ei või omale leiva kõrvale
kala kah tuua! Pole te oma ristirüütlitest sugugi paremad.“
Lembit jäi tumma nägu vihaselt
põrnitsema.
Vambola tuli poest välja, pani
auto käima, tagurdas välja ja märkas Lembitut. Too vaatas taaraautomaadi kõrval
valimisplakatiga tõtt.
President
President käis peldikus. Ta
armastas seal oma tahvliga säutsuda.
„Ükski häda ei takista mõtete
lendu.“
Ta hõõrus käsi kokku, kuivatas
need ära ja läks peegli ette lipsu sättima.
Neil oli kena aiaga maja. Aed oli
värvitud roheliseks. Naabrite koerad sinna sittuma ei pääsenud. Üldse oli elu
ilus. Peenralt sai porgandit ja kui teadsid õigest kohast otsida, sai muru
seest ploome. Kõige teadjamaid said šokolaadiküpsist ja morssi ka. Taamal oli
meri, kuhu mehed läinud jaaniööl ujuma ja tagasi polnud tulnud. Ainult jutud
nende vägitegudest olid tuulega üle lahe koju jõudnud.
„Issi-issi, kas sa aitad mul pabermehikesi
välja lõigata?“
„Me ju rääkisime sellest, siin
majas kutsutakse mind Presidendiks.“
„Aga issi, sa ei ole ju
president, sa müüd ju autosid.“
„Kas ma olen su isa või mitte?“
„Oled.“
„Siis kutsud mind Presidendiks ja
jutul lõpp.“
...
