kuidas kirjutada rõõmust
kas sa mäletad viimast korda, mil sa südamest naersid.
millal sa õige viimati naeratasid rongis istuvale võõrale. või küsisid mureliku
näoga inimeselt, kas tal on kõik korras, pakkusid talle mandariini, üritasid
tema üksindust jagada.
kas sa mäletad viimast korda, mil sa tundsid oma südant
kellagagi ühte tiksumas. kuidas sa kõiki maailma värve jälle esimest korda
märkasid, kuidas need su sisemuse kirjuks värvisid.
ehk on asi selles, et meie rõõmud tunduvad meile nii
isiklikena. justkui eraldamatutena püsivad nad meie mälestuses ühes nendega
kaasas käinud hetkede, kohtade ja inimestega. kuidas võikski keegi väljaspool
neid hetki ja kohti neid mõista. kuidas võiks praegune mina, kes peab hakkama
saama oma murede ja mõtetega, saada aru tolle mineviku-mina tunnetest, nendega
säärast suhet luua. rääkimata teistest inimestest, igaüks oma sisetunnetega,
kõik eranditult laiemad ja keerulisemad kui universum. ometi loodame me, et oma muredes oleme
üheskoos, et need on rohkem jagatavad, mõistetavad, lahutatavad.
sa oled ehk mõtisklenud, kas rõõmsad inimesed saavad üldse
kirjutada. igatahes on neil õigus üritada, keegi ei saa seda keelata. niisiis.
kuidas kirjutada rõõmust. esiteks soovitan sul silmad sulgeda ning meenutada.
meenuta hetki, värve, mustreid, helisid. meenuta kõike, kõike mis sulle pähe
tuleb. nüüd tuleb see koht, kus tuleb nende seast seaduspärasid leida. osasid
asju võid sa juba praegu teada, sinu lemmik bänd, kirjanik, film, misiganes. kuid ürita nüüd sellest veel kaugemale vaadata. mis teeb nad
sulle nii meeldivaks. ma arvan, et see miski oled sina ise. tunne enda üle
uhkust, sa oled hea inimene.
1 comment:
sa oled nii ilus inimene
ja ma tean, et kui ma sind tunnekin, ma oleksin sinusse natuke armunud, aga tundub, et inimeste tundmine ei ole inimeste enda teha. võib-olla hauataguses elus. sest kui mitte seal, kus siis veel?
Post a Comment