#53 ehk vernal equinox

kuidas kirjutada rõõmust

kas sa mäletad viimast korda, mil sa südamest naersid. millal sa õige viimati naeratasid rongis istuvale võõrale. või küsisid mureliku näoga inimeselt, kas tal on kõik korras, pakkusid talle mandariini, üritasid tema üksindust jagada.

kas sa mäletad viimast korda, mil sa tundsid oma südant kellagagi ühte tiksumas. kuidas sa kõiki maailma värve jälle esimest korda märkasid, kuidas need su sisemuse kirjuks värvisid.

ehk on asi selles, et meie rõõmud tunduvad meile nii isiklikena. justkui eraldamatutena püsivad nad meie mälestuses ühes nendega kaasas käinud hetkede, kohtade ja inimestega. kuidas võikski keegi väljaspool neid hetki ja kohti neid mõista. kuidas võiks praegune mina, kes peab hakkama saama oma murede ja mõtetega, saada aru tolle mineviku-mina tunnetest, nendega säärast suhet luua. rääkimata teistest inimestest, igaüks oma sisetunnetega, kõik eranditult laiemad ja keerulisemad kui universum. ometi loodame me, et oma muredes oleme üheskoos, et need on rohkem jagatavad, mõistetavad, lahutatavad.

sa oled ehk mõtisklenud, kas rõõmsad inimesed saavad üldse kirjutada. igatahes on neil õigus üritada, keegi ei saa seda keelata. niisiis. kuidas kirjutada rõõmust. esiteks soovitan sul silmad sulgeda ning meenutada. meenuta hetki, värve, mustreid, helisid. meenuta kõike, kõike mis sulle pähe tuleb. nüüd tuleb see koht, kus tuleb nende seast seaduspärasid leida. osasid asju võid sa juba praegu teada, sinu lemmik bänd, kirjanik, film, misiganes. kuid ürita nüüd sellest veel kaugemale vaadata. mis teeb nad sulle nii meeldivaks. ma arvan, et see miski oled sina ise. tunne enda üle uhkust, sa oled hea inimene.