ma võisin seigelda kujutlusvõime piiritutel vormidel, leida ennast muusikast, raamatutest, jooksmisest. ma võisin õppida, avastada, seoseid luua, asju lahti võtta ning uuel kujul konstrueerida. võisin naerda iseenda nalju, tunda kirjeldamatut uhkust oma kavaluse üle, tunda päikest ja tuult oma näol, vihma ja linna kõrvades. ja siis avastada end vannitoa peegli ees, üksinda, uimasel pilgul, ümbritsevaks vaid tumm vaikus. olin ma õnnelik? kas tõesti oli minu elatud elu mingisugusel viisil parem, õilsam, loomulikum, suursugusem? ma lõpetasin endale otsa vahtimise, keetsin teed, avasin akna ning astusin välja.
No comments:
Post a Comment