kultuur on mõnusalt lai mõiste, millega vastava tahtmise korral võib seostada kõiki objekte, nähtusi ja sündmusi. stereotüüpne muuseum on oma rõskuse ning eksponaate ümbritseva vaikusega justkui mausoleum. sellest pisut meelevaldselt järeldust tehes võib väita, et muuseum on kultuuri surnuaed, kus kõige nooremad külastajad, kes lahkunust miskit ei tea, käivad eksponaatidelt sünni- ning surmadaatumeid lugemas, samal ajal kui pisut eakamad ning kultuuriteadlikumad noored proovivad kujutlusvõime ja muuseumis loodud olustiku abil kadunukest elusana oma silme ette manada. need, kellele on osutatud võimalus saada mälestatavaga sina-tuttavateks, otsivad muuseumist värskendust juba hägusaks muutuvatele mälestustele, et saaks ajale lahkelt naeratades tagasi vaadata ning taas kord seigelda ja avastada.
lisaks muuseumite harivale omadusele, mis meid eksponeeritavaga lähendada aitab, ja nende säilitavale võimele, mis vanu kulutuuriväärtusi taasmõtestama paneb, võib muuseum osaleda ka kunsti loomises, olles inspiratsiooniallikaks teatrile või kirjandusele. tänasel vargamäel võib taasetendada stseene "tõest ja õigusest", okupatsioonimuuseumis olevate üleskirjutatud mälestusete põhjal võib kirjutada raamatu või kaks. võimalusi on lõputult, eelnevate põlvede pärandit tuleb vaid osata mõista ja selleks meil muuseumid ju ongi.
2k9
No comments:
Post a Comment