leidsin oma kõvakettalt veel mõned Kimi Sakura luuletused, üks on välismaal seiklejale päris kohane ja mittekohalik. väljendab mingisugust eksistentsialistlikku ängi, mis liiga elusas paigas võib peale tükkida.
***
on mõnel linnal liiga suur süda
mul sinu omast piisab kogu eluks
ta siseõues veri kergelt keeb
meil aega küllalt
valame veel teed
ja teisel linnal kogu aeg on janu
mis teha pole jõge ega merd
kes köhiks puhtaks inimeste kopsud
kes pühiks kokku
õhtused ideed
nad ütlevad on tänavatel silmad
kuid kuningal on silmad hoopis vees
on sellest ajast ilusamad ilmad
kui mulle näitasid et olen mees
ja samas jätab ikkagi lootuse, et inimlikkus (ja maailm väljaspool tänavaid, antud juhul "vesi") on kusagil olemas.
Vambola kõndis lohiseva sammuga
mööda puiesteed. Öine tuul oli oksi murdnud. Ühes nendega langes ka õhus olev
pinge. Üksikud inimesed nokitsesid uniselt oma argipäevi. Eilsetest sündmustest
polnud õieti märkigi.
Jõudnud peatusesse, tõstis ta
pilgu. Bussi veel ei paistnud, midagi ei paistnud. Ehk oli bussijuht kuidagi
toimunuga seotud. Ebatõenäoline. Ja siis leitaks asendus. Sellistel hetkedel
saavad inimestest suitsetajad. Käed olid jälle kuivad, neid polnud kusagile
panna. Miks see naine peab edasi-tagasi käima. Buss jäi seisma. Vambola vaatas
kella.
Talle tuldi juba välisuksel vastu
ja hakati seletama. Paberid lehvisid valgete käte vahel, kuid need olid Vambola
jaoks tühjad. Ta mühatas mingi ebamäärase vastuse, kiirendas sammu ja tõmbas kabineti
ukse kinni. Külm oli. Aknast paistis ringutav linnaosa. Inimesed kandsid mütse.
„Kuidas te kommenteerite
korrakaitsjate käitumist?“
„Uurimine alles algas, me ei saa
täpsemaid ütlusi anda“
„Kas vägivalla kasutamine oli
õigustatud?“
„Vägivalla kasutamist pole tõestatud,
sellekohaseid väiteid ei saa kommenteerida“
Muidugi oli jõudu kasutatud.
Eelkõige seepärast, et uusi intsidente ennetada. Aga ka seepärast, et oli
võimalus. Ja kui mehed kord vere maiku tunnevad, on nad edaspidi kõhklematud. See
polnud ilus, aga mõned asjad vajavad tegemist. Ta pidi täna selle edeva
tõusikuga lõunale minema. Vambola vihkas oma tööd.
Ülemus jõllitas teenindajat,
selle asemel et oma tähelepanu päevapraele suunata. Vambola murdis kuivade sõrmede
vahel leiba. Paar näidet hommikustest pealkirjadest: „VALITSUS VAIGISTAS
RAHVA“, „VERI TÄNAVATEL, DEMOKRAATIA?“, „ÕIGUS JA ÕIGUSTUSED“. Kuid õhk oli
oodatult, vastupidiselt karjuvatele pealkirjadele, rahulik. Ta maksis oma supi
ja vee eest.
„Kuidas sa olukorda hindad?“
„Kuidas ma seda ikka hindan, midagi
head ei ole.“
„Kurat, ma hommikul vaatasin, et
mul hakkab õllekõht tekkima.“
Rooste
Vambola jõudis koju.
„Sa ei saa olla üheaegselt hall kardinal
ja kojanarr,“ ütles naine.
Vambola oli vait. Ta pööras teise
külje, tõmbas kardina eest, jõi kruusi leiget filtrikohvi ja läks tööle.
„Mul on väga raske võtta tõsiselt
meest, kes 21. sajandil võtab sõna teemadel, mis põhinevad loogikal ja mõistuspärasusel,
aga ise suitsetab paki sigarette päevas. Sa ei ole mingi kunstitudeng, kes oma
ebaoriginaalsust rekvisiitidega varjama peab.“
Praktikant läks tagumisest
trepikojast välja, pani suitsu ette ja näitas kolmanda korruse suunas keskmist
sõrme. Ta vaatas oma Volkswagenit. Roostet oli juba eemalt näha. Kurat. „Ja
minul on väga raske mitte anda molli jorsile, kes peab ennast inimideaali kehastuseks
ja topib oma väikest nina inimeste eraasjadesse.“
Ta läks sõbraga baari. „Eestis on
kahte sorti rajakaid: poliitikud ja ettevõtjad, kes enne jätavad pigem peldikus
käimata kui ennast kiitmata ja kelle arust madalad maksud ning kord aastas
pakettreisiga Hurghadas käimine peaks kogu rahva õndsaks tegema ja kelle jaoks
riigieelarve tasakaal on 21. sajandi pühakiri. Ja muidugi ka kõik need
ateistidest ja rassistidest ja homofoobidest ebausklikud hädaldajad, kes kogu
maailma endavastases vandenõus süüdistavad ja odava raha nimel Soome või välismaale jooksevad.“
„Ja millisesse gruppi sa ise kuulud?“
muigas Rooste.
Praktikant helistas oma naisele,
ostis Premiumi nelipaki, pani televiisori kinni ja jäi tugitoolis magama.
Lembit
Lembit vaatas poliitikule
sügavale silma. Need olid kavalad elutud sinised nööbid. Sobisid väga hästi
tema pintsakuga. See oli ilus mees. Lembit naeratas, pilgutas silma ja ootas
õhinal reaktsiooni. „Minu nimi on Lembit,“ alustas ta, „olen pensionär, aga
eile kadus mul kodu võti ära. Kuhu on mul nüüd minna?“
Vastust ei tulnud. Ta üritas
uuesti: „Käisin esimese presidendi ajal koolis. Juba siis kaklesime
venelastega. Aga saksa poisse ikka kadestasime, neil olid ilusad mütsid. Nüüd
on kõigil erinevad. Ja kiilakaid on kõik kohad täis. Mis elu see selline on,
tuul käib kõrvade vahelt läbi.“
Endiselt oli Lembit oma jutuga
üksi. „No kuulge, see on juba solvav. Ma olen vana inimene, aga see ei tähenda,
et minuga jämedalt peab käituma. Jõnglane selline! Kas ma siis ei mäleta seda
aega, kui pensionäridele iga nädal pätsi saia lubasite. Muidugi mäletan. Ja
nüüd te veel ütlete, et meri on teie oma ja mees ei või omale leiva kõrvale
kala kah tuua! Pole te oma ristirüütlitest sugugi paremad.“
Lembit jäi tumma nägu vihaselt
põrnitsema.
Vambola tuli poest välja, pani
auto käima, tagurdas välja ja märkas Lembitut. Too vaatas taaraautomaadi kõrval
valimisplakatiga tõtt.
President
President käis peldikus. Ta
armastas seal oma tahvliga säutsuda.
„Ükski häda ei takista mõtete
lendu.“
Ta hõõrus käsi kokku, kuivatas
need ära ja läks peegli ette lipsu sättima.
Neil oli kena aiaga maja. Aed oli
värvitud roheliseks. Naabrite koerad sinna sittuma ei pääsenud. Üldse oli elu
ilus. Peenralt sai porgandit ja kui teadsid õigest kohast otsida, sai muru
seest ploome. Kõige teadjamaid said šokolaadiküpsist ja morssi ka. Taamal oli
meri, kuhu mehed läinud jaaniööl ujuma ja tagasi polnud tulnud. Ainult jutud
nende vägitegudest olid tuulega üle lahe koju jõudnud.
„Issi-issi, kas sa aitad mul pabermehikesi
välja lõigata?“
„Me ju rääkisime sellest, siin
majas kutsutakse mind Presidendiks.“
„Aga issi, sa ei ole ju
president, sa müüd ju autosid.“
"Ta on ju ilus, ta on nii ilus, et läheb juba koledaks."
"Nii ilus, et läheb juba koledaks," kordas tema aeglaselt endamisi, nagu mõeldes järele, kas neis sõnades ka mingi mõte peitub või on nad muidu niisama, nagu palju teisigi sõnu.
Mälusin oma sinise mütsi nööre kui isa läbi värske lume
edasi rühkis, mina kelgul, pisikese kompvekina oma kirjuvärvilisse kombekasse
mähituna. Lasin käpikutel läbi pehme lume libiseda. Käpikud olid nööriga, et
nad omatahtsi rändama ei läheks. Muidugi pidin ma põnevat loodusnähtust ka
keelega limpsima. Nii ma siis tegin, väikeste ampsudena ei olnudki väga külm. Isa
oli suur.
Varsti jõudsime mäele. Mu ninaalune oli vesine – pärast pidi
vaseliini peale määrima, vaseliin oli imelik. Teised olid juba seal. Lasime
kelguga mäest alla, mina ja isa, mina, mina ja sõber, isa, siis jälle mina.
Kõigi põsed olid punased ja õhk oli puhas.
Judomati rahu
Olin hästi väsinud ja juuksed olid imelikud. Hoidsid ennast
vastu pead, nagu liimitult, aga omavahel olid just vastupidi, nagu sama poolega
magnetid, üksteisest eemal. Ajasin varbad harali, teisi varbaid ei saanud
eraldi liigutada, ainult suurt varvast, teised tahtsid koos olla. Vaatasin oma
jalga, kõige rohkem varbaid. Siis ma haigutasin.
Panin silmad kinni ja pikutasin, proovisin ennast mitte
liigutada, aga siis jalg liikus. Mulle tuli meelde, et talla all on konnasilm
ja ma tahtsin seda vaadata, aga õnneks tuli õigel ajal meelde, et ma silmi
lahti ei teeks. Siis ma pikutasin ja olin selili, sest nii said kõik kohad
vabalt pikutada, pealegi jään ma kõhuli olles magama. Naeratasin kinnise suuga
ja oli hea puhata. Teised olid vaikselt, aga mõni nohises. Trenn oli läbi.
Oma kodu tunne
Ma jäin jälle magama, olime väljas restoranis ja sõin sooja
leiba. Võõrad inimesed olid seal ja teised lapsed jooksid. Need olid võõraste
inimeste lapsed. Olin isa kõrval, teisel pool oli ema. Mulle tomatimahl ei
maitse, aga suurtele inimestele maitseb. Ema pani oma jope mu pea alla ja ma
panin jalad krõnksu, mulle meeldib niimoodi magada kui jalad on krõnksus.
Ma olin pingi peal ja Kripsu oli kaisus. Ma sain ta ühe tädi
käest kelle nime ma ei mäleta. Ta on meie sugulane. Sain vist riideid ka. Tegin
autos silmad lahti, aga panin kohe kinni. Siis ema tassis mu voodisse, kus mul
oli lapitekk, mille tegi vist ema. Kui ma ärkasin, siis teised veel magasid.
Läksin vetsu koomiksit lugema. Siis mul oli hea olla.
Keskmine jalgratas
Kõik olid juba valmis. Võtsime maja ette ritta. Minu oma oli
kollakasrohelist värvi ja lõvi kleeps oli. Ühel sõbral oli sinine ja teisel
halli ja punasega ja teiste omasid ma ei mäleta. Siis öeldi läks ja siis ma
hakkasin hästi kiiresti väntama. Päris essaks ei saanud, aga viimaseks ka ei
jäänud. Üks sõber jäi viimaseks, kellel oli hästi väike ratas.
Seekord ma ei kukkunud selles kohas kus oli auk ja väiksed
kivid. Kui kukkusid, pidi minema tuppa ja vannituppa ja ema tegi põlved puhtaks
ja ütles ära nuta ja pani plaastri peale. Siis võis tagasi õue minna. Aga
õnneks ma ei kukkunud. Sain kolmanda koha. Mul oli keskmine jalgratas. Mitte
kõige suurem.
Sõbra uksetaga
Tahtsin telekamängu mängida. Aga pidin õue minema. Kui
tahtsid sõpra õue kutsuda ja sõpra polnud õues, pidi uksetaha minema. Siis
öeldi kui sa söömas ära käid tule mulle uksetaha. Või kui sa tahad telekamängu
mängida. Tahtsin sõbra uksetaha minna ja läksin trepist üles. Olin juba ukse
taga kui kuulsin inimeste hääli. Polnud sõbra hääl.
Mul oli telekamängu kassett käes. Kuulasin veel neid hääli
ja mõtlesin mida teha. Külalised olid külas. Ma ei julgenud koputada. Ootasin
veel natukene ja mõtlesin veel mida teha. Siis läksin ära. Olin üksinda õues,
telekamängu kassett oli ikka käes. Siis läksin koju.
Kimi Sakura luuletuse „onu unenägu“ (2010) tõlgendus
Mõista luuletust luuletaja enda seisukohalt – see on samaväärne
katsega tajuda haavalehtede habrast värisemist tuuleiili meelte läbi.
Loodusseadusi me murdma ei hakka, määratlematu jäägu määrimata, mekime seda,
mida serveeritakse. Mida siis see vähetuntud jaapanlasest kunstnik meile
serveerinud on?
onu nägi
unes et on tiibadega mees
Esimene värss tutvustab meile mingisugust onu, kes kujutab
omakorda ette mingisugust tiibadega meest. Peame ilmselt enesekeskis otsustama,
kas onu vaatab seda salapärast „tiibadega
meest“ kolmanda isiku vaatepunktist või samastab ta end selle mehega. Ehk aitab
edasine meil seda keerulist otsust vastu võtta.
Teise värsi võimalikke tähendusi on niipalju, kui on
võimalik sellele reale erineval viisil rõhke ning pause asetada. Toome välja
kolm tõenäolisemat varianti:
võttis kätte lendas / koju magama jäi tädi
kus tiibadega mees lendas teadmata suunas,
jättes tädi rahulikku kodusesse unne
võttis kätte lendas koju / magama jäi tädi
kus tiibadega mees (onu ise?) võttis suuna kodu poole, samal ajal kui tädi unne suikus (ning temast maha jäi?)
võttis kätte lendas koju magama / jäi tädi
tiibadega mees lendas suure hooga koju magama,
tädi jäi kus see ja teine.
Kõik eelnev on loo
jutustamise seisukohalt küll huvitav, ent pisut üldistades võime kõigist
kolmest järeldada, et tiibadega mees läks kusagile, kuhu tädi silmad ning
küüned enam ei ulatu, läks eemale.
Tundlikku lugejat võib huvitada, miks on tegevuse
alustamisel kasutatud robustset sõnapaari „võttis kätte“. Mulle jätab see
mulje, et tegema on hakatud midagi, mida juba pikemat aega mõtteis mõlgutatud,
kuid mingisugusest hirmust või laiskusest või ebamugavustundest üha edasi
lükatud.
Kolmandal real tutvume lähemalt selle salapärase koduga (on
seal nüüd magav tädi või saabus sinna tiibadega mees (onu?) ?).
kodus oli rahu ja ka
sahver oli tühi
ütleb meile, justkui oleks kodurahu võrdsustatav tühjusega.
Kas pererahvas on tõesti pideval vaenujalal, et koduseinad vaid üksikuna
hingamiseks mahti saavad?
ainult
uksel oli kiri „ÄRA MISKIT PUUTU!“
Miks ei tohi miskit puutuda? Kellele on see kiri mõeldud?
Kas tegu on hoiatuse või ennastkehtestava keeluga? Jääb mulje, et majas on koha
sisse võtnud isehakanud diktaator, kes surelike elu iga hingega kontrollida
tahab. Üritab ta kodurahu hoida või on ta justnimelt selle rahu harvesinemise
põhjuseks? Just viimane teooria näib mulle kõige usutavam.
onu mõtles pikalt pööras ringi võtit
pesas
Oleme me endiselt unenäos? Näib, et tiibadega mees luges
uksel olevat silti ning peab nüüd aru, kas uksest siseneda või mitte.
nägi iseennast aga mitte enda nägu
Nägi onu ennast peeglist, nägu moondunud? Nägi ta end
lihtsalt läbi oma silmade? Või mõistis ta, et on küll tema ise, aga on nüüd
muutunud mees, kes võib oma kunagised tegematajätmised korda seada.
katsus kõiki kohti kuhu küündis
ta ja tädi
katsus põhjalikult pärast endal hakkas häbi
Teise salmi lõpus saame teada, et ilma näota onu läks (kodu/sahvri?)uksest
sisse ning andis kätele vaba voli, tehes risti vastupidi uksel karjuva sildi hüüatusele.
Et tekib süütunne, võib järeldada, et täiesti lahti pole oma vanast näost
saadud, vanu väärtushinnanguid pole täielikult välja juuritud. Samas on ka
võimalik, et süütunnet ei tekitanud pelk tegu, vaid teo ulatus. Kas uksel olev
silt vihjab voodielu kuivusele, on siin tegemist seksuaalse pinge
vallandumisega? Igatahes toimus vastuhakk valitsevale süsteemile.
koristas siis tuba tegi
kartulitest putru
pani tiivad kappi keeras kapiuksed lukku
Häbi mahapesemiseks tegi tiibadega mees seda, mida teevad
paljud inimesed, kes end häbistavast mõttest või teost puhtaks tahavad pesta –
koristas, pesi nõusid, tegi süüa – tegi lihtsaid asju, mis lasevad meil väikese
pingutusega tunda seda ajatult head ärategemise tunnet. Tiivad pandi kappi luku
taha, ilmselt neid lähiajal vaja ei lähe ning silma alla neid ka ei taheta.
Olemegi jõudnud luuletuse viimaste värssideni, mis
loodetavasti kogu loole valgust heidavad ning otsad kokku sõlmivad:
hommikul kui päike kiskus silmaklapid
lahti
Saame kinnitust, et sündmustik oli aset leidnud öösel. Kujundlikum
lugeja võib ka pakkuda, et öö ja une näol oli tegu meeltesegaduse või
hullusehooga, milleni türanniseeriv keegi või miski oli onu viinud.
tädi oli / taevas polnud tiibu
polnud kappi
tädi oli taevas / polnud tiibu polnud kappi
Milline meisterlik lõppmäng jaapanlasest luulesepa poolt.
Tädi saatus jäetakse täielikult lugeja otsustada, kusjuures tädi taevas viibimine
võib sümboliseerida nii eluküünla kustutamist tiibadega ingli poolt kui ka
ülevoolavat rõõmu, taasleitud rahu(ldatus)tunnet.
Tegemist on provotseeriva looga inimlikust ängist ning koduidüllide traagikast, mis peaks lugejas nii kaasaelamist kui kaastunnet tekitama. Jaapani luuletaja ei vedanud meid seekord alt.
kui yhest hetkest valgus lihtsalt
murdub, siis kuidas kõrgelt kukkuda ning ikka ellu jääda
1. mida
selle all yldse mõelda, et yhest hetkest valgus lihtsalt murdub?
kes
ta sellest hetkest välja murrab, ja milleks muudab? kui nähtustevahelistel
seostel ei ole enam nime ega kuju. kui kerge on siis öelda keerulisi asju. kui
kerge lihtsaid asju ytlemata jättes teha vigu.
2. mida
selle all yldse mõelda, et kukkuda kõrgelt?
sest
kõrgus on ju kõigest kujutis me kujutlusis. ja kukkumine meie enda tegevuse
tagajärg. ja mitmes kord see juba on, kui silme ette kerkib pöördumatute
protsesside paratamatus, mille käivitamisega mõtteid mõtlemata maha said.
3. mida
selle all yldse mõelda, et ikka ellu jääda?
sest
õndsaks saab ju see, kes oskab yldse mitte mõelda. ja
ellu jääda nagu rahakott jääb õhtul baari. energia muundumine selle yhest
liigist teise. kas on ses yldse miskit mida õhinaga pyyda.
did i fall or was i pushed
viimase
aja tähelepanek on, et korrapärases keskkonnas suudab mu nii korrapäratu
mõistus tunduvalt jõudsamalt töötada, kuigi igasugune korrapärane keskkond
sellesse korrapäratusse mõistusesse vaevu mahtuda suudab.
kui me
räägime yksildusest, tahan ma esmalt kokku leppida, et kõnealune yksildus saab
olla vaid puhtisiklik. seega ei hakka me peatuma yhiskondliku või muukondliku
yksilduse tekke-/toime- ega hajuvusmehhanismidel.
don’t ask me ask the ministry
ja kas ma
peaksin end selle haiglase naudingu pärast, mis tekib, kui taarakonteinerisse
visatud tyhjad purgid-veinipudelid miljoniks killuks klirisevad, ja mina,
sellest loomalikku indu saanud, nende saatusekaaslasi yha suurema ja suurema
hooga põhja suunas lähetan, mingisuguseid syymepiinu tundma. olen ma lõpuks
normaalne?
nii kuradi
lihtne on ajada abstraktset hylgemöla, aga kui jutt päris asjadele libiseb,
olen kohe mök-mök ja mök-mök.
taararingilt
tagasi jalutades turgatas mulle yks mõte, mis mind aga pärast esiku läbimist
ning esimese trepiastme alistamist ja seeläbi traadita interneti õngekonksu
haakumist täiesti kohutava ebaviisakusega maha jättis.
