#29 ehk Iiri vanasõna

Elu mõte on üksteisele tuge pakkuda.
Elu mõte on üksteisele tuge pakkuda?
Elu mõte on üksteisele tuge pakkuda!



Siis tuleb ka armastus. Südamega näha, südamega kuulda, südamega tunda. Lõpuks on ikkagi tähtis südamega elada. Või India mungakloostrisse. Aga mõnikord peamegi just pikema reisi ette võtma, et oma nina ette näha, näiteks vannitoa peeglini jalutama. Eks selle õnnega ole samamoodi. Vahel unustame prille otsides ninale vaadata või sokke otsides varvaste otsa. Ega me ise ka alati nii kavalad ei ole, kui me seda näida soovime lasta. Üsna kaval on õnne otsima minnes oma silmad lahti teha, aga mõne jaoks võib õnn just magamises peituda. Jah, alati võivad inimesed teistele omi kogemusi ning muljeid jagada, kuid ainult teiste inimeste kogemusteks ning muljeteks need jääda saavadki. Oma õnn tuleb ikka igaühel ise üles leida. Ei ole olemas kõigile rakendatavat õnne valemit.

#28 ehk minust ei sõltu midagi

"Palun teid, Jekaterina Ivanovna, saage minu naiseks!"
"Dmitri Jonõtš," alustas Jekaterina Ivanovna tasaselt, "mulle valmistab kohutavat piina teie lootusi kõige julmemal viisil purustada, teie südant läbi hakklihamasina pressida ning teie suursugust tulevikku ühe lausega sandistada, aga Dmitri Jonõtš, te peate ometi mõistma (ning tõelise härrasmehena mõistategi), et teiega abiellu astumine mind igaveseks siia väikeste inimeste keskele aheldaks ja minu elult igasuguse mõtte rööviks. Jumal on niiviisi määranud, et minu elu tuleb õilsa kunsti teenimiseks anda ja kuidagi teisiti meil võimalik käituda ei ole. Minu isiklikust tahtest (mis loomulikult teiega abiellumist soovib), ei sõltu siin midagi. Saatus on minule teistsuguse elu ette näinud ja seepärast, Dmitri Jonõtš, ma teie ettepanekule eitavalt pean vastama."

"Minust ei sõltu midagi," mõtles Doktor Andrei Jefimõtš Ragin ning võttis karbist paberossi. "Mina olen kõigest mängija, ei mina loonud neid sadistlikke, ebavõrdsust süvendavaid reegleid, pole minu asi ka neid rumalaid reegleid muutma hakata. Pole minu süü, et ühiskond tõelisi, hingega inimesi kivimüüride keskele vangistab ning need, kes kohtumõistja ja vangivalvuri rolli täidavad, oma väärtuste ning põhimõtetega eladagi ei tohiks. Mina olen kõigest mängija." Doktor Andrei Jefimõtš Ragin istus oma mugavas tugitoolis, sõrmede vahel hõõguv pabeross.

#27 ehk 3 maailmalõpuetüüdi

1

ära usalda tubakakompaniid
kelle juhtivdirektor ei ole kirglik suitsetaja
ega poliitikut
kes pole kunagi elanud päris inimeste elu
ja seda kuuvarjutust
kes ta pesitseb kuu varjuküljel
ja näitlejaid
neid kuradi näitlejaid

usalda sõprust perekonda tarkust armastust
jah
isegi armastust usalda
sest kui teeb haiget, on järelikult päris

2

ma kardan jääpurikaid rohkem kui
surma

ja teisi inimesi rohkem kui
katku

a seksi ja raha kardan ma
täpselt sama palju

no umbes sada korda rohkem kui
maailma lõppu


3

sa tead et midagi on valesti
kui hollywood on hakanud lapsi tapma
kui kaastunne ja halastus sümbolisserivad nõrkust
kui bob dylan on see laul eurovisoonil
kui poliitikud ei valeta ja
kunstnikud ei varasta

#26 ehk

#25 ehk viis ristkülikus

mu toa seinal on saatan
teised teda ei näe
ta peitis end peegli taha
 
vahel end peeglist vaatan
teised seda ei näe
või teesklevad, lihtsalt ei taha

#24 ehk the wilhelm scream

tee mu jalgesse eksis
kesk linna
torgatud silmil
pimedate linnaosa saladusi
ahmisin ninna
häbistatud trooni
katakombilehka
mu süda pelgab
arütmilisi templeid
eelmisest sajandist
värskelt oksendatud
enesekesk-äärsusi
ülistatud väärsusi
valimatult neelab
hinge-, õhupuhtust
igast küljest peeglina
ligemale taevast
teeseldud naeratuste vaevast
kurnatud ilmel
peletab valguse
tuvide erahuvide
tuleneelajate linna

#23 ehk Sügis

I osa on seal

See siin on II osa

See jooksmine nüüd tegelikult vist kõige parem mõte ikka ei olnud, sest kui tüdruk lõpuks väsis ja samblale istus, ei olnud tal õrna aimugi kus suunas tee võib olla ja päikest kah ei paistnud mille järgi orienteeruda oleks võinud ja ega tüdruk ei mäletanud eriti kuidas see sammalde ja puutüvede järgi orienteerumine käis. Oleks võinud talv olla, siis oleks saanud oma jälgi mööda vabalt teele tagasi jõuda, aga oli sügis. "Ega see samblal istumine mind kuidagi aita, pean ikka liikuma hakkama," mõtles tüdruk. Ta lootis, et läheb õnneks ja hakkas kõndima sinna, kus üks suur kuusk seisis, sest ta mäletas nagu oleks umbes sellisest kuusest mööda tormanud.

Juba tund aega oli möödas sellest kui tüdruk suure kuuse suunas jalutama hakkas, aga ikka oli ta jalge all krõmpsuv ja kraksuv mets ja mitte õrnalt krabisev metsatee. Ta oli juba täitsa väsinud ja meel oli ka kurvaks läinud. Seiklemine oli kõhu tühjaks teinud ja janu peale ajanud, sest ega ta enne teeleasumist midagi söönud, kõht oli siis ju veel pannkookidest täis ja arvestada võis sellega, et vanaema juures saab kindlasti moosisaia piimaga. Nüüd aga oli ta ihuüksi keset paksu metsa ja seal polnud moosisaia lõhnagi. "Ega siis vanaema minuga pahandama hakka kui ma natukene siit korvist sööki napsan," mõtles ta. Ta arutles, kas süüa kartuliputru või pannkooke. "Pannkoogid on kõige maitsvamad, aga kartulipuder teeb tugevaks." Tüdruk võttis natukene mõlemast ja jõi suure lonksu õunaveini kah peale. See oli natsa vastiku maitsega, aga mis sa siis teed kui janu nii suur on. Kõhu täis söönud, eksles ta edasi.

Mitu tundi hiljem oli punase mütsiga tüdruk ikka veel metsas ja nuttis. Vahepeal oli ta juba kogu korvi tühjaks söönud ja kõik õunaveini kah ära joonud ja siis korvi sootuks minema visanud. Osalt sellepärast, et mets oli nii pime ja osalt ka sellepärast, et pea käis vastikult ringi ja jalad ei teinud seda mida nad pidid tegema, oli tüdruk mitu korda juurikatesse ja okstesse kinni jäänud. Tuul oli kah jubedalt vali ja seal metsas oli väga õudne olla. Eriti õudsed olid vanad jändrikud, mis nägid välja nagu nõidade ja koletiste käed ning tahtsid teda kogu aeg kinni püüda ja vangi võtta. Sellepärast tüdruk nuttiski ja iga teine inimene oleks kah samas olukorras nutma hakanud.

Algul arvas ta, et kujutab seda endale ette, aga mida edasi ta sammus, seda valjemaks läks heli. Ta kõndis veel ja veel edasi ja jõudiski lõpuks suurele maanteele. "Olen pääsenud," mõtles tüdruk ja ei nutnud enam üldse. Ta kuivatas jope varrukaga näolt pisarad ja hakkas mööda vasakut teepoolt kodu poole kõndima. Nüüd teadis ta juba täpselt kus kodu on, sest mööda seda teed saab kodust linna sõita ja vastupidi. Külm oli, aga tüdruk kõndis vapralt edasi, mõtted juba sooja kodu peal. Tema seljatagant lähenes pisike valge auto ja jäi täpselt tüdruku kõrval seisma. Autos oli kolm inimest, juhipoolne aken lasti alla ning üks kolmest pistis oma pea sealt välja.

"Tere! Eesti Politsei, palun peatuge."
Tüdruk jäi seisma.
"Nonii, kui vana sa tüdruk oled?"
"16"
"Kuhu nii hilja õhtul jalutad?"
"Koju lähen."
"Ja kust kohast sa tuled?"
"Metsast. Pidin vanaema juurde minema, aga eksisin ära ja siis nüüd kõnnin mööda maanteed koju."

"Kas võtnud oled?"
Tüdruk ei saanud küsimusest aru, aga ei julgenud küsida, et mida võtmise all mõeldakse ja vastas, et ei ole.
"Ah nii."
Kõrvalistmel istunud naine tuli autost välja, tegi auto pagasiluugi lahti, kutsus tüdruku enda juurde, võttis pakiruumist mingi kilesse pakitud eseme ning andis tüdrukule. Pakis oli pehme helkur ja tükk valget nööri.
"Pane see endale külge."
Tüdruku käed värisesid, ta tõmbas hammastega kilepakendi lahti, võttis nööri ja toppis helkuris olevast august läbi.
"Vabandust, ega teil haaknõela ei ole?"
"Vaata, seal pakis peaks olema."
Oligi. Tüdruk pani endale helkuri külge ja jäi ootama. Politseinik sobras natukene aega pakiruumis ja võttis sealt välja midagi, mis nägi välja nagu raadiosaatja. Tüdrukule tegi nalja mõte sellest, kuidas tädike raadiosaatja teel autos istuvate kolleegidega rääkima hakkab. Siis aga võttis politseinik ühe valge toru ja pani selle raadiosaatjale külge. Nonoh, see polnudki kellegi raadiosaatja!

"Puhu siia torusse kuni ma ütlen et aitab"
Tüdruk puhus. Käis piiks.
"Aitab."
Tädike silmitses pisikest ekraani.
"Palun istu autosse."
Politseinik istus tagaistme juhipoolsele küljele ja tüdrukul ei jäänud muud üle kui istuda kõrvalistujapoolsele küljele.
"Isikut tõendav dokument palun..."