#24 ehk the wilhelm scream

tee mu jalgesse eksis
kesk linna
torgatud silmil
pimedate linnaosa saladusi
ahmisin ninna
häbistatud trooni
katakombilehka
mu süda pelgab
arütmilisi templeid
eelmisest sajandist
värskelt oksendatud
enesekesk-äärsusi
ülistatud väärsusi
valimatult neelab
hinge-, õhupuhtust
igast küljest peeglina
ligemale taevast
teeseldud naeratuste vaevast
kurnatud ilmel
peletab valguse
tuvide erahuvide
tuleneelajate linna