#9 ehk Haavad

I osa

Elas kord üks tüdruk koos oma ema ja väikevennaga. Neil oli ilus kodu, justkui piparkoogimajake Hansu ja Grete muinasjutust, aga tüdruku ja ta venna ja nende ema maja oli ikkagi korralikest palkidest ning lõhnas nagu suvi ja mitte talv. Maja ümber oli väike armas aiake oma õunapuude, maasika- ja porgandipeenarde ning mustsõstrapõõsastega, nagu üks õige aed olema peab.

Oli pühapäev ja sügis. Päike küll ei paistnud, lehes kirjutas, et terve päev on täispilvisus. Õde ja vend said juba ärgates aru, et on pühapäev, sest kogu maja täitis pannkookide magus lõhn. Hommikusöögilauas rääkis kogu pere kas nad magasid hästi või halvasti ja mida nad unes nägid. Tüdruk magas hästi ja oli unes olnud suure kuningriigi printsess, keda kõik armastasid ja hellitasid. Vend magas halvasti ja nägi õudusunenägu sellest, kuidas politsei tahtsis tema perekonda vangi panna ja Aafrikasse orjadeks viia. Ema magas hästi, aga ta ei mäletanud mida ta unes nägi. Kui nad olid selle ära rääkinud, ütles ema, et ta peab koristama hakkama, et põrandad vajavad pesemist ja voodipesud vahetamist. Ta palus, et väikevend aitaks tal hiljem vaipu kloppida ja ütles, et tal on tütrele ka üks palve. Ta võttis laua alt välja korvikese, kus omakorda olid väiksed karbikesed, mille sees olid mõned pannkoogid ja eelmisest õhtust järele jäänud kartulipuder ja hakklihakaste. Õunavein oli kah juba valmis saanud ja ema oli seda ühte klaaspudelisse valanud ja korvi pannud. Ta palus, et tütar võtaks korvikese ja viiks selle vanaemale, kes elas umbes tunniajase jalutuskäigu kaugusel, kui läbi metsa minna, või kahe ja poole tunnise jalutuskäigu kaugusel, kui mööda maanteed jalutada. Vanaemal on alati hea meel kui lapselapsed külla tulevad ja korvike pannkookide ja õunaveiniga teeks talle eriti rõõmu. Tüdruk ütles, et aitab emal nõusid pesta ja koristab oma toa ära ja siis läheb.

Kell oli umbes kaks kui tüdruk oma jope ja vanaema kootud punase mütsi võttis ja minema hakkas. Ta arvutas, et kui ta tahab vanaemaga natuke juttu kah puhuda ja enne pimeda tulekut tagasi jõuda, peaks mööda metsateed minema, sest muidu enne pimeda tulekut tagasi ei jõua. Tüdruk hakkas jalutama. Mets oli sügisel tõesti ilus. Seal oli üks vahva haab, mis oli ühelt poolt punaseks läinud aga teiselt poolt veel roheline. Ega teised haavad kah täiesti ühevärvilised ei olnud, aga see oli täpselt poolenisti punane ja poolenisti roheline. Sellest haavast natukene maad edasi olid veel ühed, mida koprad närinud olid ja mõni oli kohe täiesti läbi näritud, nii et neist ainult väike tüvejupp maa seest välja paistis. "Nagu maasse pigistatud pliiatsid," mõtles tüdruk, "seisate siin vahvasti reas."

Olnud enam-vähem poolele teele jõudnud, tüdruk võpatas ja jäi nagu naksti seisma. Tema ees, natuke maad edasi, seisis hunt. Seisis keset teed ja vaatas tüdrukule rumala pilguga otsa. Tüdruk mäletas küll, et ega hunt heast peast inimest murdma hakka, kui temaga ise tüli norima ei lähe ja kui tal just kõht väga tühi ei ole, aga õudne on ikkagi niimoodi metsas hunti kohata. Proovi sa nüüd aru saada kas ta on hästi näljane või mitte. Tüdruk lootis igatahes, et hundil on kõht täis.

Ega see susi vist mõelnudki tee pealt eest minna. Seisis seal ja vahtis rumala pilguga tüdrukule otsa. Tüdrukul hakkas juba natuke imelik, miks muidu üritas ta väikeste sammudega teelt vasakule pääseda. Eks ikka selleks, et ei peaks seal niimoodi hundiga vastamisi seisma. No igatahes õnnestuski tal lõpuks metsa hiilida ja kui läbi puutüvede ja põõsaste enam hunti näha ei olnud, hakkas ta täiel kiirusel jooksma. Tagantjärele võis küll mõelda, et mis mõte sellel jooksmisel nüüd oli, aga tol hetkel näis see täiesti loogilise tegevusena.

Tõe huvides võib vist mainida, et ega see ei olnudki päris hunt vaid hoopis topis. Ma küll ei tea missugune inimene jätab täiesti korraliku hunditopise kusagile metsa keset teed vedelema, aga eks igasuguseid inimesi on olemas.