#8 ehk Untitled 8

#7 ehk I'm Still Here

Joaquin Phoenix hakkas mulle nüüd päriselt meeldima.

Kirjutasin kunagi üht jutukest, hirmsasti tahtsin teda novelliks nimetada, aga päris novelli temast kunagi ei saanud. Noh, oli mis ta oli, nüüd on temast igatahes ainult killud järel.

 

Kõiki kilde pole ma veel jõudnud ilusate piltidega kaunistada, aga pole hullu midagi, neid lihtsalt veel ei pane siia.

#6 ehk Märg värv

"Ära tee välja vanamees, lapsed mängisid ja me üritasime neile vähegi kasuliku tegevust anda"

"Kelle lapsed?" 

"Parkinsonide, väike Grete ja Mark"

"Neil on lapsed?"

"Võib-olla"

"Ma lähen metsa elama"

"Saada mulle postkaart! Oh, või ümbrikutäis nätsupabereid! Tead ju küll, mu poeg kogub neid"

"Issi?"

"Võib-olla"

Nad kallistasid veelkord.

Tõenäoliselt oli see enamuse inimeste päeva nael, sündmus millest räägiti kodus abikaasadele, lastele, lastelastele, eakaaslastele ja kõigile teistele, kes sellel päeval ette jäid.

Lift sõitis.

Lift seiskus.

Ta näeb oma naise laipa.

Lift sõitis.

Lift seiskus.

Ta näeb oma naise laipa.

Seejärel hüppas ta voodist püsti ja tegi paar võimlemisliigutust, et end virgutada.

Tagasiteel elutuppa astus ta millelegi külmale ja kõvale, mis muutus kohe külmaks ja märjaks. 

Kõrvetav valu jäi, aga ainult korraks.

“Mul ei ole sulle midagi anda”

"Võib-olla"

"Нет, наш ребенок нуждается воспитаный!"

"Кроме того, у меня денег по горло!"

„Kas tõesti? Mis mu lemmikvärv on?“

„Nämma!“

http://lennupalavik.celax.net/

#5 ehk Kuidas Siil ja Orav reisile läksid

Siil vaatas aknast välja. Tuul puhus, aga see oli soe suvetuul ja ei teinud kärbselegi liiga. Päike paistis ja see tegi Siili meele rõõmsaks. Ta astus voodi juurde. Kõik riided ja hambaharja ja muud vajalikud asjad oli ta ilusti voodile asetanud ja nüüd jäi veel üle kogu krempel kotti pakkida. Siil jäi mõttesse. Ta mõtles eelseisvale reisile, mõtles kõikidest ägedatest asjadest mida nad Oravaga tegema hakkavad ja kõikidest ilusatest kohtadest kuhu nad oma teel jõuavad. Siis tuli tal jälle meelde, et ta peab ju kiiresti koti kokku pakkima, sest kohe-kohe saab kell üks ja nad pidid kella ühest maantee ja väiksema tee ristmikul kokku saama. Ta pani kiiresti asjad kotti, vaatas veel korra üle, et üheski toas tuli ei põleks ja pani tossud jalga. Esikus tuli tal mõte, et võiks igaks juhuks mantli kaasa võtta. Mantel oli tumesinist värvi ja parajalt õhuke, et sellega palav ei hakka ja õhtul külm ka ei hakka. Kotis oli mantli jaoks täpselt ruumi ja Siilil oli täitsa hea meel, et ta ei hakanud äratuskella kaasa võtma, sest muidu poleks mantel kotti mahtunud. Nüüd võis minema hakata.

Kell oli nelikümmend minutit kaksteist läbi kui Orav ristmikule jõudis. Hommikul oli ta koos päikesega voodist tõusnud, mitu kruusitäit piparmünditeed joonud ja natukene aias nokitsenud. Asjad olid juba eelmisel õhtul valmis pandud ja ega siis polnudki muud teha kui oodata ja reisist mõtelda. Ta hakkas tegema plaane, et mis kell nad kusagil olema peaksid ja mitu kilomeetrit iga päevaga läbida ja missuguse keskmise kiirusega. Samuti olid tal valmis otsitud kõikide telkimisplatside aadressid ja nende omanike ees- ja perekonnanimed. Umbes kella kaheteistkümneks olid Oraval kõik plaanid tehtud ja ta ei osanud allesjäänud ajaga midagi peale hakata. Võimalus oli ju natukene muusikat kuulata, aga mõtted ei püsinud kuidagi meloodiatel vaid ainuüksi eelseisval reisil. Nii juhtuski, et Orav juba kakskümmend minutit enne kokkulepitud aega ristmikul seisis.

Lõpuks ometi hakkas Siili pea kurvi tagant paistma ja varsti pärast seda jõudis Siil ristmikule. Nüüd võis nende vahva reis tõeliselt alata. Kaks sõpra, mõlemal seljakotid reisimoonast pungil, sammusid lõbusal sammul mööda väiksemat teed. Aga enne kui nad veel kuigi palju kõndinud olid, jõudsid nad jäätiseputkani, mille küljes oli silt, mille peale oli kirjutatud "Maitsev jäätis! Soodushind!".
Siil küsis Oravalt: "Kas ostame maitsvat jäätist?"
Orav ütles, et tal ei ole rahakotti kaasas ja ta ei saa maitsvat jäätist osta, aga selle peale ütles Siil, et Orav on ta parim sõber ja et ta ostaks rõõmuga neile mõlemale maitsvat jäätist. "Kas soovite šokolaadi- või vaniljejäätist?" küsis müüja. "Šokolaadi," ütlesid sõbrad ühest suust.

Siil ja Orav istusid suure kuuse varjus, limpsisid maitsvat šokolaadijäätist ja rääkisid mida nad hommikul teinud olid. Siil mõtles, et Orav on ikka üks hea planeerija küll ja temaga juba hätta ei jää. Orav mõtles, et tal on ikka sõbraga vedanud ja et Siil on parim sõber maailmas keda üks orav endale tahta võiks.

#4 ehk luule - kellele ja mix?

luuletused on head qi blogisse pole enam muud kirjutada, aga mitmep2evast tyhjust ka lubada ei v6i, sest muidu kolivad k6ik lugejad naabripoisi blogisse yle ja v2ike rumal blogard j22b oma pixlite ja bittide vahele t2iesti yxi. las need lambad teisel pool qvarit siis n2evad, et ka tema on sygavam6tteline, originaalne, kultuuriteadlik. t2na v6ix kivisildnikku citeerida, n2itex m6nd rida qs ta kasutab s6na sitt (munn v6i pede olex muidugi veel 2gedam!). ja homme v6ib postitada neid lady gaga alastipilte, mis 10 minutit tagasi elu24-s avaldati. jajah - need pildid on lahedad.

#3 ehk palju õnne mr Lennon

tahaksin olla John Lennon
lennata kõrgelt
maailmas kus kõik on tõeline
kuid miski pole päris

kardan elada tänases 
loodan end peita homses
alati lõpetan eilses

tahaksin olla mina ise

#2 ehk Inimene kõndis üle aasa

Inimene kõndis üle aasa. Ta ronis hetkeks puu otsa, vaatas kaugusesse ja ronis siis alla tagasi. Päike paistis ja ta oli juba päris palju kõndinud, seega oli õige hetk lõunasöögiks. Ta istus ja toetas oma selja ühe suure kivi päiksepoolsele küljele. 

Võilill küsis: "Mis sa siin teed?", mispeale inimene ehmus ja imestas selle üle, et võilill rääkida oskab.
Võilill ütles: "Miks ma ei peaks rääkida oskama, kõik ju räägivad."
Inimese arvates oli see imelik, et võilill enda rääkimist nii iseenesestmõistetavaks pidas ja võilille arvates oli see imelik, et tema kõneoskus kelleski imestust tekitas.
"Mis sa siin teed?" küsis võilill uuesti.
"Istun," ütles inimene.
"Naljakas, ka mina istun."

Inimene mõtles, et võilill lihtsalt kasvab oma kohal ja ei istu.
Inimene ütles: "Varsti kõnnin edasi."
"Kuhu?"
"Ei tea veel."
"Miks sa siia ei jää?"
"Ei taha."
"Miks?"

Inimene vaikis. Ja mõtles. Ta mõtles, et küll ikka võilillel on vedanud, tema elab seal kus ta kasvama on läinud ja see on tema jaoks parim paik. Inimesed aga peavad kogu aeg ringi liikuma ja otsima, sest neile öeldakse, et kusagil mujal on parem paik ja nad ei saa oma jalgu sinna minemisest peatada.

Ta küsis: "Kui kaua sa siin elanud oled?"
"Mis mõttes?"
"Mitu kuud või aastat sa siin juba elanud oled?"
"Miks see oluline on?"
"Ma tahtsin lihtsalt küsida."
"Ma olen kogu aeg siin olnud."
"Nojah, aga kui kaua sa siin ajaliselt olnud oled?"
"Mina ei tea ja ma ei saa aru miks sa sellest rääkima hakkasid. Tähtis on ju see, et ma praegu siin olen."

Inimesele tuli meelde, et ta pidi kahe päeva pärast linnas olema.