"Ära tee välja vanamees, lapsed mängisid ja me üritasime neile vähegi kasuliku tegevust anda"
"Kelle lapsed?"
"Parkinsonide, väike Grete ja Mark"
"Neil on lapsed?"
"Võib-olla"
"Ma lähen metsa elama"
"Saada mulle postkaart! Oh, või ümbrikutäis nätsupabereid! Tead ju küll, mu poeg kogub neid"
"Issi?"
"Võib-olla"
Nad kallistasid veelkord.
Tõenäoliselt oli see enamuse inimeste päeva nael, sündmus millest räägiti kodus abikaasadele, lastele, lastelastele, eakaaslastele ja kõigile teistele, kes sellel päeval ette jäid.
Lift sõitis.
Lift seiskus.
Ta näeb oma naise laipa.
Lift sõitis.
Lift seiskus.
Ta näeb oma naise laipa.
Seejärel hüppas ta voodist püsti ja tegi paar võimlemisliigutust, et end virgutada.
Tagasiteel elutuppa astus ta millelegi külmale ja kõvale, mis muutus kohe külmaks ja märjaks.
Kõrvetav valu jäi, aga ainult korraks.
“Mul ei ole sulle midagi anda”
"Võib-olla"
"Нет, наш ребенок нуждается воспитаный!"
"Кроме того, у меня денег по горло!"
„Kas tõesti? Mis mu lemmikvärv on?“
„Nämma!“
No comments:
Post a Comment