#5 ehk Kuidas Siil ja Orav reisile läksid

Siil vaatas aknast välja. Tuul puhus, aga see oli soe suvetuul ja ei teinud kärbselegi liiga. Päike paistis ja see tegi Siili meele rõõmsaks. Ta astus voodi juurde. Kõik riided ja hambaharja ja muud vajalikud asjad oli ta ilusti voodile asetanud ja nüüd jäi veel üle kogu krempel kotti pakkida. Siil jäi mõttesse. Ta mõtles eelseisvale reisile, mõtles kõikidest ägedatest asjadest mida nad Oravaga tegema hakkavad ja kõikidest ilusatest kohtadest kuhu nad oma teel jõuavad. Siis tuli tal jälle meelde, et ta peab ju kiiresti koti kokku pakkima, sest kohe-kohe saab kell üks ja nad pidid kella ühest maantee ja väiksema tee ristmikul kokku saama. Ta pani kiiresti asjad kotti, vaatas veel korra üle, et üheski toas tuli ei põleks ja pani tossud jalga. Esikus tuli tal mõte, et võiks igaks juhuks mantli kaasa võtta. Mantel oli tumesinist värvi ja parajalt õhuke, et sellega palav ei hakka ja õhtul külm ka ei hakka. Kotis oli mantli jaoks täpselt ruumi ja Siilil oli täitsa hea meel, et ta ei hakanud äratuskella kaasa võtma, sest muidu poleks mantel kotti mahtunud. Nüüd võis minema hakata.

Kell oli nelikümmend minutit kaksteist läbi kui Orav ristmikule jõudis. Hommikul oli ta koos päikesega voodist tõusnud, mitu kruusitäit piparmünditeed joonud ja natukene aias nokitsenud. Asjad olid juba eelmisel õhtul valmis pandud ja ega siis polnudki muud teha kui oodata ja reisist mõtelda. Ta hakkas tegema plaane, et mis kell nad kusagil olema peaksid ja mitu kilomeetrit iga päevaga läbida ja missuguse keskmise kiirusega. Samuti olid tal valmis otsitud kõikide telkimisplatside aadressid ja nende omanike ees- ja perekonnanimed. Umbes kella kaheteistkümneks olid Oraval kõik plaanid tehtud ja ta ei osanud allesjäänud ajaga midagi peale hakata. Võimalus oli ju natukene muusikat kuulata, aga mõtted ei püsinud kuidagi meloodiatel vaid ainuüksi eelseisval reisil. Nii juhtuski, et Orav juba kakskümmend minutit enne kokkulepitud aega ristmikul seisis.

Lõpuks ometi hakkas Siili pea kurvi tagant paistma ja varsti pärast seda jõudis Siil ristmikule. Nüüd võis nende vahva reis tõeliselt alata. Kaks sõpra, mõlemal seljakotid reisimoonast pungil, sammusid lõbusal sammul mööda väiksemat teed. Aga enne kui nad veel kuigi palju kõndinud olid, jõudsid nad jäätiseputkani, mille küljes oli silt, mille peale oli kirjutatud "Maitsev jäätis! Soodushind!".
Siil küsis Oravalt: "Kas ostame maitsvat jäätist?"
Orav ütles, et tal ei ole rahakotti kaasas ja ta ei saa maitsvat jäätist osta, aga selle peale ütles Siil, et Orav on ta parim sõber ja et ta ostaks rõõmuga neile mõlemale maitsvat jäätist. "Kas soovite šokolaadi- või vaniljejäätist?" küsis müüja. "Šokolaadi," ütlesid sõbrad ühest suust.

Siil ja Orav istusid suure kuuse varjus, limpsisid maitsvat šokolaadijäätist ja rääkisid mida nad hommikul teinud olid. Siil mõtles, et Orav on ikka üks hea planeerija küll ja temaga juba hätta ei jää. Orav mõtles, et tal on ikka sõbraga vedanud ja et Siil on parim sõber maailmas keda üks orav endale tahta võiks.