#2 ehk Inimene kõndis üle aasa

Inimene kõndis üle aasa. Ta ronis hetkeks puu otsa, vaatas kaugusesse ja ronis siis alla tagasi. Päike paistis ja ta oli juba päris palju kõndinud, seega oli õige hetk lõunasöögiks. Ta istus ja toetas oma selja ühe suure kivi päiksepoolsele küljele. 

Võilill küsis: "Mis sa siin teed?", mispeale inimene ehmus ja imestas selle üle, et võilill rääkida oskab.
Võilill ütles: "Miks ma ei peaks rääkida oskama, kõik ju räägivad."
Inimese arvates oli see imelik, et võilill enda rääkimist nii iseenesestmõistetavaks pidas ja võilille arvates oli see imelik, et tema kõneoskus kelleski imestust tekitas.
"Mis sa siin teed?" küsis võilill uuesti.
"Istun," ütles inimene.
"Naljakas, ka mina istun."

Inimene mõtles, et võilill lihtsalt kasvab oma kohal ja ei istu.
Inimene ütles: "Varsti kõnnin edasi."
"Kuhu?"
"Ei tea veel."
"Miks sa siia ei jää?"
"Ei taha."
"Miks?"

Inimene vaikis. Ja mõtles. Ta mõtles, et küll ikka võilillel on vedanud, tema elab seal kus ta kasvama on läinud ja see on tema jaoks parim paik. Inimesed aga peavad kogu aeg ringi liikuma ja otsima, sest neile öeldakse, et kusagil mujal on parem paik ja nad ei saa oma jalgu sinna minemisest peatada.

Ta küsis: "Kui kaua sa siin elanud oled?"
"Mis mõttes?"
"Mitu kuud või aastat sa siin juba elanud oled?"
"Miks see oluline on?"
"Ma tahtsin lihtsalt küsida."
"Ma olen kogu aeg siin olnud."
"Nojah, aga kui kaua sa siin ajaliselt olnud oled?"
"Mina ei tea ja ma ei saa aru miks sa sellest rääkima hakkasid. Tähtis on ju see, et ma praegu siin olen."

Inimesele tuli meelde, et ta pidi kahe päeva pärast linnas olema.