#54 ehk soojusülekanne

soojus ei saa iseenesest üle minna külmalt kehalt kuumemale, st ei ole võimalik niisugune protsess, mille ainsaks tulemuseks on soojuse ülekandumine külmemalt kehalt kuumemale

#53 ehk vernal equinox

kuidas kirjutada rõõmust

kas sa mäletad viimast korda, mil sa südamest naersid. millal sa õige viimati naeratasid rongis istuvale võõrale. või küsisid mureliku näoga inimeselt, kas tal on kõik korras, pakkusid talle mandariini, üritasid tema üksindust jagada.

kas sa mäletad viimast korda, mil sa tundsid oma südant kellagagi ühte tiksumas. kuidas sa kõiki maailma värve jälle esimest korda märkasid, kuidas need su sisemuse kirjuks värvisid.

ehk on asi selles, et meie rõõmud tunduvad meile nii isiklikena. justkui eraldamatutena püsivad nad meie mälestuses ühes nendega kaasas käinud hetkede, kohtade ja inimestega. kuidas võikski keegi väljaspool neid hetki ja kohti neid mõista. kuidas võiks praegune mina, kes peab hakkama saama oma murede ja mõtetega, saada aru tolle mineviku-mina tunnetest, nendega säärast suhet luua. rääkimata teistest inimestest, igaüks oma sisetunnetega, kõik eranditult laiemad ja keerulisemad kui universum. ometi loodame me, et oma muredes oleme üheskoos, et need on rohkem jagatavad, mõistetavad, lahutatavad.

sa oled ehk mõtisklenud, kas rõõmsad inimesed saavad üldse kirjutada. igatahes on neil õigus üritada, keegi ei saa seda keelata. niisiis. kuidas kirjutada rõõmust. esiteks soovitan sul silmad sulgeda ning meenutada. meenuta hetki, värve, mustreid, helisid. meenuta kõike, kõike mis sulle pähe tuleb. nüüd tuleb see koht, kus tuleb nende seast seaduspärasid leida. osasid asju võid sa juba praegu teada, sinu lemmik bänd, kirjanik, film, misiganes. kuid ürita nüüd sellest veel kaugemale vaadata. mis teeb nad sulle nii meeldivaks. ma arvan, et see miski oled sina ise. tunne enda üle uhkust, sa oled hea inimene. 

#52 ehk ice cream sunday

ma kõrgust pisut pelgan

ja on pimeduses kõle

kuid meeldib öelda et ma olen

ikka täitsamees

ma pole väga uhke

kuid mu süda pole kole

ja meeldib mõelda et mul on veel

kõikseparem ees

mu südamel ja sul on

päris võimas ühisosa

kuid oota kuni mõistad

mis võiks olla nende ühend

ja nagu inimene kes ei 

karda enam hirmu

ma sain sust lõpuks üle

kas kolime nüüd kokku

#51 ehk the smell of a perfect sunset

asjad mis ei juhtu kunagi
ma peitsin ära
sinu seljataha

on küllalt palju oldud
saadud antud
aeg kätte jõudnud
jäta need nüüd maha

asjad mis ei juhtu kunagi
ei ole olemuselt
loodud lootma

on küllalt palju söödud
käidud nähtud
aeg ära teenitud
ja on ka raha

asjad mis ei juhtu kunagi
on nimekirja alguses
ja heaga

sest asjad mis ei
juhtu kunagi
need asjad algavad
ju päris a-ga

asjad mis ei juhtu kunagi
ei ole sündinud
ei ole surnud

need asjad ise teavad
peavad teadma
mil lihtsalt päikest nautida
ja mitte mõelda

#50 ehk petrichor

nad peavad end katkematult teiste inimestega ümbritsema: suhtlema, sidemeid looma, üheskoos naerma, kallistama, jalutama, jooksma, tantsima, valetama. olgu selleks kindel partner, hingesugulane, kellega maailma läbi ühise läätse vaadata või hoopiski võõras, igal õhtul uus seltsiline, igal hommikul uus nägu, kelle vastas ärgata. kui imeline on see maailm, kui palju võib inimestelt õppida, mitme ruutkilomeetri võrra oma silmaringi avardada, mitu korda iseennast kelleski (taas)avastada. ja kui raske on, kui ühel hetkel kõik su ümbert ära lõigatakse. kui sa oled avastanud end üksinda, pilk uimane, vahtimas vannitoa peeglisse. ja sind ümbritseb tumm vaikus. otsid leevendust, mässid end selle sisse. sõltlasele omaselt aitab see end normaalsena tunda, täisväärtusliku ühiskonna liikmena, inimesena, karjaloomana. inimene pole loodud üksinda hakkama saama, ta on selleks liiga nõrk, tujukas, vajab 8 tundi und, vajab hoolitsust, tähelepanu, lähedust, sööki. sööki vaimule, kehale, hingele. toitu, toitu vajab inimene! ja teist inimest. 

#49 ehk the smell of the ocean is caused by atoms

ma võisin seigelda kujutlusvõime piiritutel vormidel, leida ennast muusikast, raamatutest, jooksmisest. ma võisin õppida, avastada, seoseid luua, asju lahti võtta ning uuel kujul konstrueerida. võisin naerda iseenda nalju, tunda kirjeldamatut uhkust oma kavaluse üle, tunda päikest ja tuult oma näol, vihma ja linna kõrvades. ja siis avastada end vannitoa peegli ees, üksinda, uimasel pilgul, ümbritsevaks vaid tumm vaikus. olin ma õnnelik? kas tõesti oli minu elatud elu mingisugusel viisil parem, õilsam, loomulikum, suursugusem? ma lõpetasin endale otsa vahtimise, keetsin teed, avasin akna ning astusin välja.