kui unelaulud välja arvata
sündis minu esimene tõeline muusikaelamus umbes kolmeselt
mõni kuu siia sinna
tegemist oli allan roosilehe legendaarse lauluga turvamehest
mille refrään käib nii
turvamees vabaduse puiesteelt
pisikese maja ees seisab bmw
meie elasime siis kah sel ajal vabakal
aga meil oli mitsupissi
ja mina ei saanud ju öelda, et on bmw
vaid ütlesin alati mitsupissi
ja siis tulid igasugused kassetid lastelauludega
ja maale sõites emmega elmari kuulamine ja valjul häälel lalisemine
isa tuli koju
aga mitte eriti kõrgelt
ja siis tulid poiste- ja lastekoorid
ja laulupeod ja klaveritunnid
ja eminem
aga minu praeguse muusikaarmastuse ajaarvamine algab vist 13-aastasest joosepist
need olid minu varateismeliseaastad
esimene mp3-mängija
mille kõik 256 megabaiti olid kaetud 128 kbps bitreidise blink-182-ga ja muu popp-pungi ja emorokiga
ja siis
mõni aeg hiljem
kuulsin ma esimest korda nirvanat
lõhnab nagu deodorant
lõhnab nagu ma oleksin kõige sügavamõtlikum inimene maailmas
lõhnab nagu kõik raadiomuusika on täielik pask
ja lõhnab nagu
mees, see lõhnab nagu ma elaksin esimest korda täiel hingel muusikasse
nagu ma kuulaksin albumeid albumitena
nagu ma uuriksin internetist bändi kohta kõike mis mu käte haardeulatusse satub (ja ostaksin isegi biograafia!)
(2007. aasta alguses lugesin meeri-malle poole raamatut "500 vms parimat albumit maailmas, selle top 2 olid the bends ja ok computer, isegi biitlitest eespool, rääkimata nirvanast, kes oleks pidand ammugi esimene olema (no see radiohaed on küll kõige ülehinnatum bänd maailmas!))
ja see kuradi biograafia saigi mulle saatuslikuks
mul pole vaja teada kuidas mu esimene iidol
loomi piinas
vaimse väärarenguga tüdrukut oma süütuse kaotamiseks ära kasutas
kuidas
i hate myself and want to die
&
it's better to burn out than to fade away
ja see kuradi heroine
heroine
heroine
mul oli vaja positiivsemat muusikat
rõõmsama taustalooga muusikat
aga muusikast kaduda ei tohtinud tähendus
mis mulle ajaga nii kalliks oli saanud
ja see alternatiiviau
mille üle ma väga suurt uhkust tundsin
ja mis kaitsmist vajas
2008200820082008
ja siis ma seiklesingi varajase coldplay ja muse'i youtuubi videotes
kuni komistasin karma police'ile kes oli niivõrd südamlik ja lihtsalt ilus
ja sealt juba idioteque'ile
mis tegi mulle külmavärinad
ja oli midagi
mida ma kunagi varem tundnud ei olnud
ja paranoid android
ma olin valgustatud
ma rokkisin the bendsiga
ja otsisin ok computeriga soojuskiiri paranoilises ja võõrastunud maailmas
ja õppisin täielikult kaduma (ning mitte iial enam leitama)
ma tänan teid
kallid radioheadid
tänu teile avastasin ma muusika
indi
elektroonika
ambienti
psühhedeelia
krautroki
shoegaze'i
džässi
taasleidsin
klassika
(muideks
ma teen siin ühe ennustuse:
5 aasta pärast
kui mitte varem
koosneb radioheadi muusika jonny kirjutatud
klassikaseadeist
millele thom elektroonikat ja laulu peale ehitab
aga see selleks)
radioheadi uue plaadi nimi on limpsikuningad
ma olin seda juba 3 aastat oodanud
nüüd ta siis tuli
tead, kui midagi nii kaua oodata, on see lõpuks kätte saades
ikka kuidagi teistsugune
kui ootasid
see võib kurvaks teha
ma ei teagi
imelik värk
aga siin ma nüüd olen
kõrvaklapid peas
kuulan vidukilsilmi oma lemmikbändi mantralike kordustega albumit
ja olen nagu väike buda
lootosõite keskel
No comments:
Post a Comment