#21 ehk rukkimaarjapäev

kui ma umbes 14-aastane poisipõnn olin, tundus minu jaoks kõige sügavatähenduslikum olevat küsimus, et miks peavad inimesed omavahel olles neid pingutatud ja ebaspontaanseid vestlusi pidama ning ilma nendeta end üldsegi mugavalt tunda ei saa.
ütlen ausalt, et enne 14. eluaastat polnud mul selliste vestluste eksisteerimisest aimugi. mina olin ja minuga oldi räägitud vaid seda, mis rääkimise hetkel kõige olulisem oli ja mitte mingisugustest kolmandatest asjadest, mida ühe sekundi pärast keegi nii kui nii ei mäleta. või siis ma lihtsalt arvasin, et minuga oldi ainult neist asjust räägitud ja mitte nendest teistest, aga tegelikult see hoopiski nii ei olnud.
see 14-aastaselt leitud küsimus painas mind mitu head aastat. alles hiljuti sain aru, et neid sõnavahetusmänge mängitakse seepärast, et jutleja ise vastaspoole ebapiisava kütkestamise pärast mures on ning neid seebimulle oma kujutlusis eksisteerivate kollide peletamiseks puhub.
ma olin pikemat aega kohe väga mures, sest selliseid mullikesi polnud keegi mind puhuma õpetanud ja siis ma sageli lihtsalt istusin ja vaatasin vaikides neid õhus värelevaid hapraid tiibadeta olevusi, kes kõigist üritustest hoolimata maapinnast umbes meetri jagu kõrgemale tõustes plõksti seebiks muutusid.
nüüd olen ma seda kunsti juba pisut omandanud. võiks lausa öelda, et elu on mind karastanud. jah, tõesti, kui tuju peale tuleb, võin lausa meister mullipuhuja olla.
aga ei tasu veel rõõmustada! öeldakse ju, et igal heal on ka omad vead või vähemalt on igal rukkil oma rukkimaarjapäev. minu rukkimaarjapäev saabus arusaamisega, et koos mullipuhumisoskusega jäi mulle külge ka see paha tunne, millest ma enne rääkisin ja mis inimesi üldse mullitama paneb.
kui väiksena jätkus mul silmi vahvatele lindudele ja putukatele ja igasugustele teistele tiibadega olevustele ning mõne õhku täis seebikile puudumine mind üldsegi nukramaks ei muutnud, siis praegu tekib mul kellegagi vaikust jagades sageli kusagile kõhu ülaossa kahtluseuss, et midagi on vist ikka valesti ja et midagi on siit vist puudu.
kui ma umbes 14-aastane poisipõnn olin, meeldis mulle juukseid killukese seebiga pesta ja mitte šampooniga, sest seep tegi nad imelikuks ja siis oli juukseid katsudes naljakas tunne.