#17 ehk üks mees jalutas läbi tuisuse linna

papa istus pingile, nõjatus paremale ja hakkas jutustama:
"üks mees jalutas läbi tuisuse linna. punase mantliga naine vaatas igatseval pilgul bussiaknast välja. pardid istusid liikumatult kõnniteel ega jätnud oma paiknemisega jalakäijatele kuigi palju ruumi. ta tõmbas hõlmad koomale ja astus lume pehmete ohete saatel üle kivist kaarsilla. tuvid, kas tõesti suudate te lennata üle piiritute ookeanite. mida te küll mõtlete, keda otsite? kirjutuslaual vedelesid kortsutatud paberid, nukrad kohvikruusid. need tänavad, need ämblikuvõrguna hargnevad tänavad, mis on nende saladus? buss jõudis peatusesse, naine jälgis väljuvaid inimesi, kuidas nad pilgu kellale heitsid, kuidas kegendustunne nende nägudesse imbus, kuidas nad kõige ratsionaalsemaid teid valides oma teekonda seadsid ja kuidas nad mõne hetke pärast uuesti kella vaatasid. ta tundis, kuidas aju ükshaaval taustahelisid välja hakkas lülitama, täpselt nagu siis, kui me voodis lamades kella tiksumist ei kuule, kui sellele just ei keskendu, siis ei saa seda kella enam kuidagi peast välja, aga juhul kui me ikkagi ei keskendu, kui meie enne-uinumist-mõtteid ei sega enam miski, välja arvatud ehk igavene igatsus saladusliku kuu kõiketeadva embuse järele, kui seda kella meie jaoks ei ole, kui meil teda enam vaja ei ole, ega see ei tähenda, et teda ümbritseva aegruumi või ruumaja jaoks ei eksisteeri, oh ei, otse vastupidi, eksisteerib kindlasti, aga meil pole tema jaoks lihtsalt ruumi, samamoodi hakkas tema pea sel momendil taustahelisid välja lülitama. või oli see süda, kes painavas ruumikitsikuses juhtohjad enda kätte võttis. ma kahtlustan, et see oli süda. ja varsti ei olnud enam midagi. taustahelid, taustavormid, taustavärvid, taustalõhnad. kõik oli olnud taust. ja nüüd oli ta üksi. kuid kui miski eksisteerib mittemilleski, kas siis see mittemiski ometi mingisugust eesmärki, tarvet ei leia, näiteks millegi ümbritsemine, millegi jaoks keskkonna loomine, olgu ta nii tühi kui tahes, ning temast hoobilt miski ei saa? ja kui oli järele jäänud vaid tema (ja ehk ka igavene igatsus saladusliku kuu kõiketeadva embuse järele), ei olnud tal enesega ühtäkki midagi peale hakata. vares kraaksatas. varesed mulle ei meeldi, nad on kurja hingega. kui ma noorem olin, lendasid ikka haned üle mu lokkis peanupu ja mina vaatasin, kuni ma nende ehmunud hüüdeid enam kinni püüda ei suutnud, ja kõndisin edasi. ja kui ma lõpuks kohale jõuan? pean ma lihtsalt paigal tammuma ja ootama. ja mida peaks üldse enam ootama, tõde on juba leitud, mida enamat ma vajakski. ei, see on lõks. ma ei taha enam üksi olla. ma tahan tagasi, lase mind tagasi. see vanatädi käis igal õhtul tiigi ääres parte söötmas. vaata, nad on ikka veel siin, pilgud ootust täis, nõtked kaelad jõudu kaotamas, nagu polekski midagi teisiti, kuigi tädi juba 4 päeva käinud ei ole ja enam kunagi tule. mis on valgus ja miks me ikka ja alati valgustatuse poole püüdleme. paljud asjad on hämaruse rüpes palju ilusamad. miks?"
papa jäi magama. ta oli juba vana mees ja magamist ei võinud keegi talle pahaks panna. meie läksime õuele, vanade autode otsa ronima ja lihtsalt pättust tegema.