#67

leidsin oma teismelistest emoaegadest ühe õnnetusehunniku

üleval on õhk hõredam
võtab lausa hinge kinni
kuhu siis silmad paluvad
kui seda enam ei ole

üksinda on tuba pimedam
vaikus võib valgust neelata
kui teda enam ei ole
võitlemas südamevaluga

eemal on igatsus kaugemal
tänavamürane mälestus
külma valguse peegeldus
seest teeb jahedaks

kuhu siis silmad paluvad
kuhu siis mõtted hajuvad

#66 ehk arhiiv

leidsin oma kõvakettalt veel mõned Kimi Sakura luuletused, üks on välismaal seiklejale päris kohane ja mittekohalik. väljendab mingisugust eksistentsialistlikku ängi, mis liiga elusas paigas võib peale tükkida.


***

on mõnel linnal liiga suur süda
mul sinu omast piisab kogu eluks
ta siseõues veri kergelt keeb
meil aega küllalt
valame veel teed

ja teisel linnal kogu aeg on janu
mis teha pole jõge ega merd
kes köhiks puhtaks inimeste kopsud
kes pühiks kokku
õhtused ideed

nad ütlevad on tänavatel silmad
kuid kuningal on silmad hoopis vees

on sellest ajast ilusamad ilmad
kui mulle näitasid et olen mees


ja samas jätab ikkagi lootuse, et inimlikkus (ja maailm väljaspool tänavaid, antud juhul "vesi") on kusagil olemas. 

#65 ehk must&

„ma käisin suurel mehel külas

kõndisin tast läbi

ma käisin suurel mehel linnas

ta mind ei märganud“

Vambola

Vambola kõndis lohiseva sammuga mööda puiesteed. Öine tuul oli oksi murdnud. Ühes nendega langes ka õhus olev pinge. Üksikud inimesed nokitsesid uniselt oma argipäevi. Eilsetest sündmustest polnud õieti märkigi.

Jõudnud peatusesse, tõstis ta pilgu. Bussi veel ei paistnud, midagi ei paistnud. Ehk oli bussijuht kuidagi toimunuga seotud. Ebatõenäoline. Ja siis leitaks asendus. Sellistel hetkedel saavad inimestest suitsetajad. Käed olid jälle kuivad, neid polnud kusagile panna. Miks see naine peab edasi-tagasi käima. Buss jäi seisma. Vambola vaatas kella.

Talle tuldi juba välisuksel vastu ja hakati seletama. Paberid lehvisid valgete käte vahel, kuid need olid Vambola jaoks tühjad. Ta mühatas mingi ebamäärase vastuse, kiirendas sammu ja tõmbas kabineti ukse kinni. Külm oli. Aknast paistis ringutav linnaosa. Inimesed kandsid mütse.

„Kuidas te kommenteerite korrakaitsjate käitumist?“

„Uurimine alles algas, me ei saa täpsemaid ütlusi anda“

„Kas vägivalla kasutamine oli õigustatud?“

„Vägivalla kasutamist pole tõestatud, sellekohaseid väiteid ei saa kommenteerida“

Muidugi oli jõudu kasutatud. Eelkõige seepärast, et uusi intsidente ennetada. Aga ka seepärast, et oli võimalus. Ja kui mehed kord vere maiku tunnevad, on nad edaspidi kõhklematud. See polnud ilus, aga mõned asjad vajavad tegemist. Ta pidi täna selle edeva tõusikuga lõunale minema. Vambola vihkas oma tööd.

Ülemus jõllitas teenindajat, selle asemel et oma tähelepanu päevapraele suunata. Vambola murdis kuivade sõrmede vahel leiba. Paar näidet hommikustest pealkirjadest: „VALITSUS VAIGISTAS RAHVA“, „VERI TÄNAVATEL, DEMOKRAATIA?“, „ÕIGUS JA ÕIGUSTUSED“. Kuid õhk oli oodatult, vastupidiselt karjuvatele pealkirjadele, rahulik. Ta maksis oma supi ja vee eest.

„Kuidas sa olukorda hindad?“

„Kuidas ma seda ikka hindan, midagi head ei ole.“

„Kurat, ma hommikul vaatasin, et mul hakkab õllekõht tekkima.“

Rooste

Vambola jõudis koju.

„Sa ei saa olla üheaegselt hall kardinal ja kojanarr,“ ütles naine.

Vambola oli vait. Ta pööras teise külje, tõmbas kardina eest, jõi kruusi leiget filtrikohvi ja läks tööle.

„Mul on väga raske võtta tõsiselt meest, kes 21. sajandil võtab sõna teemadel, mis põhinevad loogikal ja mõistuspärasusel, aga ise suitsetab paki sigarette päevas. Sa ei ole mingi kunstitudeng, kes oma ebaoriginaalsust rekvisiitidega varjama peab.“

Praktikant läks tagumisest trepikojast välja, pani suitsu ette ja näitas kolmanda korruse suunas keskmist sõrme. Ta vaatas oma Volkswagenit. Roostet oli juba eemalt näha. Kurat. „Ja minul on väga raske mitte anda molli jorsile, kes peab ennast inimideaali kehastuseks ja topib oma väikest nina inimeste eraasjadesse.“

Ta läks sõbraga baari. „Eestis on kahte sorti rajakaid: poliitikud ja ettevõtjad, kes enne jätavad pigem peldikus käimata kui ennast kiitmata ja kelle arust madalad maksud ning kord aastas pakettreisiga Hurghadas käimine peaks kogu rahva õndsaks tegema ja kelle jaoks riigieelarve tasakaal on 21. sajandi pühakiri. Ja muidugi ka kõik need ateistidest ja rassistidest ja homofoobidest ebausklikud hädaldajad, kes kogu maailma endavastases vandenõus süüdistavad ja odava raha nimel Soome või välismaale jooksevad.“

„Ja millisesse gruppi sa ise kuulud?“ muigas Rooste.

Praktikant helistas oma naisele, ostis Premiumi nelipaki, pani televiisori kinni ja jäi tugitoolis magama.

Lembit

Lembit vaatas poliitikule sügavale silma. Need olid kavalad elutud sinised nööbid. Sobisid väga hästi tema pintsakuga. See oli ilus mees. Lembit naeratas, pilgutas silma ja ootas õhinal reaktsiooni. „Minu nimi on Lembit,“ alustas ta, „olen pensionär, aga eile kadus mul kodu võti ära. Kuhu on mul nüüd minna?“

Vastust ei tulnud. Ta üritas uuesti: „Käisin esimese presidendi ajal koolis. Juba siis kaklesime venelastega. Aga saksa poisse ikka kadestasime, neil olid ilusad mütsid. Nüüd on kõigil erinevad. Ja kiilakaid on kõik kohad täis. Mis elu see selline on, tuul käib kõrvade vahelt läbi.“

Endiselt oli Lembit oma jutuga üksi. „No kuulge, see on juba solvav. Ma olen vana inimene, aga see ei tähenda, et minuga jämedalt peab käituma. Jõnglane selline! Kas ma siis ei mäleta seda aega, kui pensionäridele iga nädal pätsi saia lubasite. Muidugi mäletan. Ja nüüd te veel ütlete, et meri on teie oma ja mees ei või omale leiva kõrvale kala kah tuua! Pole te oma ristirüütlitest sugugi paremad.“

Lembit jäi tumma nägu vihaselt põrnitsema.

Vambola tuli poest välja, pani auto käima, tagurdas välja ja märkas Lembitut. Too vaatas taaraautomaadi kõrval valimisplakatiga tõtt.

President

President käis peldikus. Ta armastas seal oma tahvliga säutsuda.

„Ükski häda ei takista mõtete lendu.“

Ta hõõrus käsi kokku, kuivatas need ära ja läks peegli ette lipsu sättima.

Neil oli kena aiaga maja. Aed oli värvitud roheliseks. Naabrite koerad sinna sittuma ei pääsenud. Üldse oli elu ilus. Peenralt sai porgandit ja kui teadsid õigest kohast otsida, sai muru seest ploome. Kõige teadjamaid said šokolaadiküpsist ja morssi ka. Taamal oli meri, kuhu mehed läinud jaaniööl ujuma ja tagasi polnud tulnud. Ainult jutud nende vägitegudest olid tuulega üle lahe koju jõudnud.

„Issi-issi, kas sa aitad mul pabermehikesi välja lõigata?“

„Me ju rääkisime sellest, siin majas kutsutakse mind Presidendiks.“

„Aga issi, sa ei ole ju president, sa müüd ju autosid.“

„Kas ma olen su isa või mitte?“

„Oled.“

„Siis kutsud mind Presidendiks ja jutul lõpp.“

...

#64 ehk malelaud

Kaks luuletust tüdrukule (keda ammu näinud ei olnud).

Itaalia 2

võlvide all ei saja

kuigi vahel on vaja

uhtuda eilseid kihte

ooperis keegi ei maga

kui siis lava taga

kellel laulud lauldud

seadma peab uusi sihte

hommikukohv mind teretab

naabrimees naisele seletab

seda mis unenäost mäletab

seda et elu on lihtne

Itaalia 3

mäletan küll su suud

kui ma astusin maha

keegi ütles vist tere

keegi ütles vist muud

maitsesid nagu ei julgeks

liialt palju ma öelda

keelega sügisest valgust

kollastel seintel võis tunda

kohe kui kuulsin su pilku

endaga puutuvat

keelega sügisest valgust

magusaks muutuvat

#63 ehk kümne astmed

"Armastus on mõnikord kole."

"Armastus peab ilus olema," kinnitas tema.

"Ta on ju ilus, ta on nii ilus, et läheb juba koledaks."

"Nii ilus, et läheb juba koledaks," kordas tema aeglaselt endamisi, nagu mõeldes järele, kas neis sõnades ka mingi mõte peitub või on nad muidu niisama, nagu palju teisigi sõnu. 

 Tammsaare, "Ma armastasin sakslast"

#62 ehk man on the moon

minu sülle väike linnukene pusis pesa

okste varjud majadel on meie saladus

kuule alles maabusin kas jaksan miskit teha

pole kindel naeratus võib olla kavalus

mida teha suuga kui ei meeldi suured linnad

kuhu panna käed kui pole sobiv kõrvale

keda kuulata kui pole lugupidu hinnas

mida maksid et saaks lauda leivakõrvane

kuhu panna sõrmed kui on varbad vastu laineid

vaherahuks nimetada tuulevaikus pelk

kelle otsa vaadata kui pole enam kaineid

pilke mille peegeldus ei ole tühi helk

#61 ehk mitte kõige suurem

Eesti talve lõhn

Mälusin oma sinise mütsi nööre kui isa läbi värske lume edasi rühkis, mina kelgul, pisikese kompvekina oma kirjuvärvilisse kombekasse mähituna. Lasin käpikutel läbi pehme lume libiseda. Käpikud olid nööriga, et nad omatahtsi rändama ei läheks. Muidugi pidin ma põnevat loodusnähtust ka keelega limpsima. Nii ma siis tegin, väikeste ampsudena ei olnudki väga külm. Isa oli suur.

Varsti jõudsime mäele. Mu ninaalune oli vesine – pärast pidi vaseliini peale määrima, vaseliin oli imelik. Teised olid juba seal. Lasime kelguga mäest alla, mina ja isa, mina, mina ja sõber, isa, siis jälle mina. Kõigi põsed olid punased ja õhk oli puhas.

Judomati rahu

Olin hästi väsinud ja juuksed olid imelikud. Hoidsid ennast vastu pead, nagu liimitult, aga omavahel olid just vastupidi, nagu sama poolega magnetid, üksteisest eemal. Ajasin varbad harali, teisi varbaid ei saanud eraldi liigutada, ainult suurt varvast, teised tahtsid koos olla. Vaatasin oma jalga, kõige rohkem varbaid. Siis ma haigutasin.

Panin silmad kinni ja pikutasin, proovisin ennast mitte liigutada, aga siis jalg liikus. Mulle tuli meelde, et talla all on konnasilm ja ma tahtsin seda vaadata, aga õnneks tuli õigel ajal meelde, et ma silmi lahti ei teeks. Siis ma pikutasin ja olin selili, sest nii said kõik kohad vabalt pikutada, pealegi jään ma kõhuli olles magama. Naeratasin kinnise suuga ja oli hea puhata. Teised olid vaikselt, aga mõni nohises. Trenn oli läbi.

Oma kodu tunne

Ma jäin jälle magama, olime väljas restoranis ja sõin sooja leiba. Võõrad inimesed olid seal ja teised lapsed jooksid. Need olid võõraste inimeste lapsed. Olin isa kõrval, teisel pool oli ema. Mulle tomatimahl ei maitse, aga suurtele inimestele maitseb. Ema pani oma jope mu pea alla ja ma panin jalad krõnksu, mulle meeldib niimoodi magada kui jalad on krõnksus.

Ma olin pingi peal ja Kripsu oli kaisus. Ma sain ta ühe tädi käest kelle nime ma ei mäleta. Ta on meie sugulane. Sain vist riideid ka. Tegin autos silmad lahti, aga panin kohe kinni. Siis ema tassis mu voodisse, kus mul oli lapitekk, mille tegi vist ema. Kui ma ärkasin, siis teised veel magasid. Läksin vetsu koomiksit lugema. Siis mul oli hea olla.

Keskmine jalgratas

Kõik olid juba valmis. Võtsime maja ette ritta. Minu oma oli kollakasrohelist värvi ja lõvi kleeps oli. Ühel sõbral oli sinine ja teisel halli ja punasega ja teiste omasid ma ei mäleta. Siis öeldi läks ja siis ma hakkasin hästi kiiresti väntama. Päris essaks ei saanud, aga viimaseks ka ei jäänud. Üks sõber jäi viimaseks, kellel oli hästi väike ratas.

Seekord ma ei kukkunud selles kohas kus oli auk ja väiksed kivid. Kui kukkusid, pidi minema tuppa ja vannituppa ja ema tegi põlved puhtaks ja ütles ära nuta ja pani plaastri peale. Siis võis tagasi õue minna. Aga õnneks ma ei kukkunud. Sain kolmanda koha. Mul oli keskmine jalgratas. Mitte kõige suurem.

Sõbra uksetaga

Tahtsin telekamängu mängida. Aga pidin õue minema. Kui tahtsid sõpra õue kutsuda ja sõpra polnud õues, pidi uksetaha minema. Siis öeldi kui sa söömas ära käid tule mulle uksetaha. Või kui sa tahad telekamängu mängida. Tahtsin sõbra uksetaha minna ja läksin trepist üles. Olin juba ukse taga kui kuulsin inimeste hääli. Polnud sõbra hääl.

Mul oli telekamängu kassett käes. Kuulasin veel neid hääli ja mõtlesin mida teha. Külalised olid külas. Ma ei julgenud koputada. Ootasin veel natukene ja mõtlesin veel mida teha. Siis läksin ära. Olin üksinda õues, telekamängu kassett oli ikka käes. Siis läksin koju.