see on luuletus, mille tegime SBK ajal enda rühmaülemale, kuna "kaotasime" oma relvad.
Autorid on RMS Joosep ja RMS Rait Staabikompaniist.
---
Mu relv, mu arm
Olime me metsalaagris, tuju oli üsna hea,
siis me aga kaevasime kaevikuterea.
Kaevanud me olime tunde kolm või neli,
tunne oli nagu kauaks õue jäetud penil.
Pilkas pimeduses hirmus olnud oleks,
kui ma enda relva läheduses hoidnud poleks.
Asetanud olin Ta õrnalt rakmetele,
vajadusel vaenlasele oleks and' kiirtule.
Kaevasime terve öö, hommik oli raske,
"Härra leitnant, reamees X, magada veel laske!"
Hommikusel rivistusel kurba tõde jagati,
kaevikud jäid pooleli, kui öösel rahus magati.
Aega anti väga vähe, näod olid üsna nutused,
kui rangel häälel anti käsk: "kõrvaldage puudused!"
Kaevikute poole meil jooks algas ummisjalu,
ruttu maha varustus ja labidatel' valu.
Tööhoos sootuks ununenud oli me truu relv,
pea kohale meil purjetas tume murepilv.
Kuuldes ähvardavaid samme meile järsku koitis,
selja taga meie relvi härra seersant hoidis.
Ronisin siis üle oma kaevikutevallist,
nägin, härra seersant silitas mu kullakallist.
Sügasin siis pead ja mõtlesin, et mida teha,
armukadedusest vappuma lõi kogu keha.
Kas tõesti maha pidada mul tuleb karm duell?
Et ometi mu embusesse jõuaks minu relv.
Ei ole see vist ikkagi nüüd kõige parem mõte,
on seersandil ju minust palju kõvem väljaõpe!
Mõistlikum vast oleks kasutada kavalust,
selle abil ületatud mitu takistust.
"Härra seersant, vajan pisut Teie õpetust,
selgitage kuidas tõusta toenglamangust!"
"On seal's miskit rasket? Ei saa mina sellest aru,
sõduril vist tõesti pole kõige suurem aru!"
Mis seal ikka, võetigi siis toenglamang sisse,
erirõhku pöörati seal kehaasendisse.
"Härra seersant, kas võin tulla pisut lähemale?
Teie käteasendit siit üldse näha pole."
Ronisin siis välja sellest raskelt valmind' august.
Vähendasin reipalt meie kahe vahekaugust.
Äkitselt siis tegin ühe kibekiire sööstu,
võtsin kinni relvast, panin ummisjalu jooksu.
Selleks korraks pääsesime - mina ja mu arm,
kes teab kuis' joppab homme, elu on ju karm...
mis mulle 14-aastaselt ei meeldinud ja praegu kah ei meeldi: täiskasvanute lauas istumine korras(tatud) sahtlid/riiulid/kapid rumalus sõna 'meeldima' kõla pakkimine
mis mulle 14-aastaselt meeldis aga praegu ei meeldi: liköörimoodi magusad asjad kuri muusika parempoolne maailmavaade arvutimängud msn messenger
mis mulle 14-aastaselt ei meeldinud aga praegu meeldib: sportimine naiivsus sotsiaaldemokraatia vene keel vaikus sõnad
värvid ujumine kool magamiskoti pakkimine
mis mulle 14-aastaselt meeldis ja praegu niisamuti: biitlite muusika unistamine naermine matemaatika lugemine
kultuur on mõnusalt lai mõiste, millega vastava tahtmise korral võib seostada kõiki objekte, nähtusi ja sündmusi. stereotüüpne muuseum on oma rõskuse ning eksponaate ümbritseva vaikusega justkui mausoleum. sellest pisut meelevaldselt järeldust tehes võib väita, et muuseum on kultuuri surnuaed, kus kõige nooremad külastajad, kes lahkunust miskit ei tea, käivad eksponaatidelt sünni- ning surmadaatumeid lugemas, samal ajal kui pisut eakamad ning kultuuriteadlikumad noored proovivad kujutlusvõime ja muuseumis loodud olustiku abil kadunukest elusana oma silme ette manada. need, kellele on osutatud võimalus saada mälestatavaga sina-tuttavateks, otsivad muuseumist värskendust juba hägusaks muutuvatele mälestustele, et saaks ajale lahkelt naeratades tagasi vaadata ning taas kord seigelda ja avastada.
lisaks muuseumite harivale omadusele, mis meid eksponeeritavaga lähendada aitab, ja nende säilitavale võimele, mis vanu kulutuuriväärtusi taasmõtestama paneb, võib muuseum osaleda ka kunsti loomises, olles inspiratsiooniallikaks teatrile või kirjandusele. tänasel vargamäel võib taasetendada stseene "tõest ja õigusest", okupatsioonimuuseumis olevate üleskirjutatud mälestusete põhjal võib kirjutada raamatu või kaks. võimalusi on lõputult, eelnevate põlvede pärandit tuleb vaid osata mõista ja selleks meil muuseumid ju ongi.
"if we'd send a person to mars and he'd set
up a neutrino detector and emitter, and had a person here with both,
the person here on earth could send a morse code message to the
person on mars of who won the super bowl, and the person on mars
could receive and send the message back to earth before the person on
earth sent it."
proloog
jahedus. üksindus. rõhutus. z-i rõõmuskurvameelsete silmade taga sosistas hääl: "astu välja, mine, avasta, kohtu, tunne rõõmu!"
I
x vaatas põnevusega z-i melanhool-joviaalseisse silmadesse:
"ma tahan lihtsalt soojust, lähedust, hoolitsust."
peegeldus.
"armastus päästab maailma"
ta oli ühtaegselt võluv, lihtne, sügav. ilus.
lummus.
II
sekundid. tunnid. nädalad.
III
x vaatas uurivalt z-i melanhool-joviaalseisse silmadesse:
"kas sina ise vähemalt tead kes või mis sa õige oled?"
pimedus. üksildus.
"oled sa iial midagi puhtalt siirusest või armastusest teinud?"
vaikus.
"kuidas peaksin mina sind armastama kui sa varjad oma nägu isegi enese eest."
tühjus.
"ma lähen. kas tuled?"
IV
x vaatas ahastunult z-i melanhool-joviaalseisse silmadesse:
"ja mis kuradi õigusega sa kogu aeg nii isekalt paranoiline võid olla?"
nukrus.
"need seinad seisaksid veel aastaid kui sa neid ise ikka ja jälle endale kaela ei tõmbaks."
tummus.
epiloog
z-i rõõmuskurvameelsete silmade taga sisendas hääl: "sa väärid vaid jahedust, üksindust, viletsust."
