#38 ehk luuletus nr 2

luuletus nr 2

mul heitsid ette õhtusöögilauas

kaks viini vorsti kartulitega

ja et ma oma lubadustest taandun

veel otsa ütlesid et nii ei saa

on tõde see ja tegu pole uhke

kuid kas siis kohe nõnda pragada

siis ütlesid on oinal mihklipäevad

et kohtud oma advokaadiga

kõik viha ikkes kinni pandud uksed

kui löömist panemiseks pidada

ma üritama pean ei anna alla

veel südaööseks lahti muukida:

„see luuletus on seks

et võita sinu poolehoid

muud tarvet kui see üks

tal ise juurde mõelda võid

sa oled ilus küll

ja lilled päike kollane

pean tunnistama sul

ka rõõmupisar soolane

armastus on kibe

ja mõrkjashapu vesiroos

näed nüüd lõpuks ise

ma olen sinu järgi hull”

#37 ehk muuseum kui kultuuri osa

kultuur on mõnusalt lai mõiste, millega vastava tahtmise korral võib seostada kõiki objekte, nähtusi ja sündmusi. stereotüüpne muuseum on oma rõskuse ning eksponaate ümbritseva vaikusega justkui mausoleum. sellest pisut meelevaldselt järeldust tehes võib väita, et muuseum on kultuuri surnuaed, kus kõige nooremad külastajad, kes lahkunust miskit ei tea, käivad eksponaatidelt sünni- ning surmadaatumeid lugemas, samal ajal kui pisut eakamad ning kultuuriteadlikumad noored proovivad kujutlusvõime ja muuseumis loodud olustiku abil kadunukest elusana oma silme ette manada. need, kellele on osutatud võimalus saada mälestatavaga sina-tuttavateks, otsivad muuseumist värskendust juba hägusaks muutuvatele mälestustele, et saaks ajale lahkelt naeratades tagasi vaadata ning taas kord seigelda ja avastada.

lisaks muuseumite harivale omadusele, mis meid eksponeeritavaga lähendada aitab, ja nende säilitavale võimele, mis vanu kulutuuriväärtusi taasmõtestama paneb, võib muuseum osaleda ka kunsti loomises, olles inspiratsiooniallikaks teatrile või kirjandusele. tänasel vargamäel võib taasetendada stseene "tõest ja õigusest", okupatsioonimuuseumis olevate üleskirjutatud mälestusete põhjal võib kirjutada raamatu või kaks. võimalusi on lõputult, eelnevate põlvede pärandit tuleb vaid osata mõista ja selleks meil muuseumid ju ongi.

2k9

#36 ehk if we'd send a person to mars and he'd set up a neutrino detector

"if we'd send a person to mars and he'd set up a neutrino detector and emitter, and had a person here with both, the person here on earth could send a morse code message to the person on mars of who won the super bowl, and the person on mars could receive and send the message back to earth before the person on earth sent it."

proloog

jahedus. üksindus. rõhutus. z-i rõõmuskurvameelsete silmade taga sosistas hääl: "astu välja, mine, avasta, kohtu, tunne rõõmu!"


I

x vaatas põnevusega z-i melanhool-joviaalseisse silmadesse:
"ma tahan lihtsalt soojust, lähedust, hoolitsust."
peegeldus.
"armastus päästab maailma"
ta oli ühtaegselt võluv, lihtne, sügav. ilus.
lummus.


II

sekundid. tunnid. nädalad.


III

x vaatas uurivalt z-i melanhool-joviaalseisse silmadesse:
"kas sina ise vähemalt tead kes või mis sa õige oled?"
pimedus. üksildus.
"oled sa iial midagi puhtalt siirusest või armastusest teinud?"
vaikus.
"kuidas peaksin mina sind armastama kui sa varjad oma nägu isegi enese eest."
tühjus.
"ma lähen. kas tuled?"


IV

x vaatas ahastunult z-i melanhool-joviaalseisse silmadesse:
"ja mis kuradi õigusega sa kogu aeg nii isekalt paranoiline võid olla?"
nukrus.
"need seinad seisaksid veel aastaid kui sa neid ise ikka ja jälle endale kaela ei tõmbaks."
tummus.


epiloog

z-i rõõmuskurvameelsete silmade taga sisendas hääl: "sa väärid vaid jahedust, üksindust, viletsust."

#35 ehk piisad

piisad

I

vihmapiisad aknal
lineaarse arengu ime
eruditsioonibuliimikust teismeline
piisad silmad pahupidi laud

II

mägede- ja soodepojad
laulsid, karjusid ja karjatasid
lambaid
hunt siis tuli sähvatas veits hambaid
piisad sigitanud järved-mered

koju läinud vajusid nad sohu
üks sai paha tuju teine lihtsalt nohu

puhuma lõi depressioonipuhang
või siis lihtsalt mängiti et lõi
külmas lõunas ekspeditsioon
mõni läinud katki ja ka peksa anti -
sotsiaalne rehabilitatsioon

õhtuks kütiti seal hülgenahas rebast
joodi täitsa segi ajati veel kelbast

üks ja seitse kaheksa ja veel üheksa
mundris naised kartulid ja sõnad

#34 ehk tasakaaluhäired

tasakaaluhäired

I

väsinud maskidest second-hand nägudest
raske on öelda ja olla on raske
nägu on kadunud jäänud vaid küsimus
rõhuvast põhjast mind minema laske

kessoontõbine
kodune
segane
udune

ma ei tea mis ma olen aga ma igatsen sind

II

kerglane keskmäng tormas meist mööda
avang on ununend nägemiskadu
kuhu veel minna ja mida seal teha
lipitsev lõppmäng ma enam ei adu

kollaps
koll-laps
paber
uni

ma ei tea kas ma olen aga ma igatsen sind

#33 ehk why do people like music

"Apparently, humans like music because it is satisfying to the mind. When you hear a piece of music for the first time, your mind goes guessing about what tune and what sound will come next, there is a sense of exploration there. And when you guess correctly, your mind sees this as an accomplishment."

pitsitanud on ta kõvasti 
vaimsuse endine tasand 

"Likewise, when you already know a song, you don't have to guess anymore, and when the actual tune that you remembered shows up, your mind sees this as a great accomplishment."

ja ometi veel mitte päris 
mitte täiesti endine


"Some like the exploration more, and they are drawn to artsy music forms, with complicated melodies. Others just want the quick satisfaction of guessing right, and are drawn to music with simpler, more common melody's that they can relate to."

paiskub kaosesse 
loomulikku, lihtsasse 

"You'll find that mostly everyone prefers music types that they are already accustomed to, because the patterns are more familiar and therefore more appealing. If the music doesn't sound anything like what you usually hear, then the positive experiences from the exploration won't kick in either."

olen ma kohal 
või tagasi alguses?

#32 ehk oli täiesti vaikne

„Nad nimetavad mind nüüd hullumeelseks. See oleks aukõrgendus, kui ma nende meelest ikka niisama imelik poleks nagu ennegi. Oli täiesti vaikne. Ainult kask sahises ülal kõrges pimedas. Võõras poiss seisis kase all. Tal oli imelik nägu.”

See kõik oli justkui mäng. Reaalsuse peegeldus, mõnes teises dimensioonis keev kõrvalelu. Kuid oleks ilmne lihtsustus nimetada seda vaid kõrvaleluks. Sest kõik toimus samaaegselt ka minu sees, minu all, Kuu pimedamal, süngemal poolel ning kusagil kaugel-kaugel eemal. Nii kaugel, et see võis samahästi juba ringiga minu juures tagasi olla.

See kõik oli justkui mäng.

Ja niiviisi me läksimegi. Voolasime, sumasime läbi suvesoode, ikka puhtama alguse poole. Kes siis ikka tahaks olla üksinda, eriti veel sellisel hetkel. Mulle muidu väga meeldib üksiolek, vaikus, välispidine rahu. Sest sisemist rahu pole ma veel leidnud. Otsinud, seda küll, seda ehk liigagi palju. Ent leidnud – ei veel. Kuid olemas on hetki, hetki mil sa lihtsalt vajad kaasteelist. Ta ei pea olema jutukas, ta ei pea olema naerutav, isegi mitte naeratav. Ta peab lihtsalt olema.

Ja niiviisi me läksimegi.

Ühel teisel korral istusin ma samblale. Istusin ja mõtisklesin. Olin just hiljuti värve nägema hakanud. Sellisena nagu minu arvates neid kunstnikud nägema pidid. Ja üldse oli minu maailmatunnetus elama hakanud. Silitasin seda sammalt ja mõtisklesin. Ning vaikselt ja tasaselt hakkasid nad minuga rääkima. Eks ma esiti ikka veidi pelgasin ning kindlasti ka nemad pelgasid veidi. Kuid kui me lõpuks teineteist usaldama hakkasime, oli see ilus. Ja seda ei saa inimeselt keegi ära võtta, ega ju?

Ühel teisel korral istusin ma samblale.

Oi kuidas ma neid igatsen. See on ikka tõsi mis tõsi, et enne inimene millegi väärtust hinnata ei oska, kui ta on sellest ilma jäänud. Või kellegi. Ja ometi näen ma nende nägusid iga päev. Jah, kindlasti ei ole need näod, mida ma nõnda igatsen. Eks ma tean jah, et iga nägu on kordumatu, miks ei peakski olema, kui juba kusagile hooletult unustatud sõrmejäljed seda on. Meil oli klassis kolm Joosepit, aga neid Joosepeid hüüdes elasid ka nende nimed alati isemoodi elu, kandsid endas omaette kõla. A mis ma nendest Joosepitest ikka vatran. Ma rääkisin ju hoopis teistest. Teistest, kes koos moodustasid midagi palju enamat kui lihtsalt teised, sest üheskoos moodustasid nad selle. Jah, kindlasti ei ole need näod, mida ma igatsen. 21*x grammi. Ma igatsen igat kuradi grammi sellest kahekümne ühest (korda x) grammist. Sa tead ju küll, alles hiljuti rääkisid mingist Sean Penni filmist ja selle salapärasest teooriast. Siis ma võib-olla naersin. Kui tobedalt võis see kõlada. Aga nüüd ma näen.

Oi kuidas ma neid igatsen.

Ma olen väsinud. Ma olen väsinud, aga iga kord kui ma silmad kinni panen, näen ma ikka ja jälle seda. See on vastik, see on nii vastik, et ma tahaks selle oma silmalaugude sisekülgedelt maha kraapida. Aga ikka nad korrutavad mulle, hirmunult ning suurte silmadega: „It’s all in your head. It’s all right. It’s all wrong.” Ja ma tean seda, ma tean et neil on õigus, aga ma ei suuda enam kauem silmi lahti hoida.

Ma olen väsinud.