„Nad nimetavad mind nüüd hullumeelseks. See oleks aukõrgendus, kui ma nende meelest ikka niisama imelik poleks nagu ennegi. Oli täiesti vaikne. Ainult kask sahises ülal kõrges pimedas. Võõras poiss seisis kase all. Tal oli imelik nägu.” See kõik oli justkui mäng. Reaalsuse peegeldus, mõnes teises dimensioonis keev kõrvalelu. Kuid oleks ilmne lihtsustus nimetada seda vaid kõrvaleluks. Sest kõik toimus samaaegselt ka minu sees, minu all, Kuu pimedamal, süngemal poolel ning kusagil kaugel-kaugel eemal. Nii kaugel, et see võis samahästi juba ringiga minu juures tagasi olla.
See kõik oli justkui mäng.
Ja niiviisi me läksimegi. Voolasime, sumasime läbi suvesoode, ikka puhtama alguse poole. Kes siis ikka tahaks olla üksinda, eriti veel sellisel hetkel. Mulle muidu väga meeldib üksiolek, vaikus, välispidine rahu. Sest sisemist rahu pole ma veel leidnud. Otsinud, seda küll, seda ehk liigagi palju. Ent leidnud – ei veel. Kuid olemas on hetki, hetki mil sa lihtsalt vajad kaasteelist. Ta ei pea olema jutukas, ta ei pea olema naerutav, isegi mitte naeratav. Ta peab lihtsalt olema.
Ja niiviisi me läksimegi.
Ühel teisel korral istusin ma samblale. Istusin ja mõtisklesin. Olin just hiljuti värve nägema hakanud. Sellisena nagu minu arvates neid kunstnikud nägema pidid. Ja üldse oli minu maailmatunnetus elama hakanud. Silitasin seda sammalt ja mõtisklesin. Ning vaikselt ja tasaselt hakkasid nad minuga rääkima. Eks ma esiti ikka veidi pelgasin ning kindlasti ka nemad pelgasid veidi. Kuid kui me lõpuks teineteist usaldama hakkasime, oli see ilus. Ja seda ei saa inimeselt keegi ära võtta, ega ju?
Ühel teisel korral istusin ma samblale.
Oi kuidas ma neid igatsen. See on ikka tõsi mis tõsi, et enne inimene millegi väärtust hinnata ei oska, kui ta on sellest ilma jäänud. Või kellegi. Ja ometi näen ma nende nägusid iga päev. Jah, kindlasti ei ole need näod, mida ma nõnda igatsen. Eks ma tean jah, et iga nägu on kordumatu, miks ei peakski olema, kui juba kusagile hooletult unustatud sõrmejäljed seda on. Meil oli klassis kolm Joosepit, aga neid Joosepeid hüüdes elasid ka nende nimed alati isemoodi elu, kandsid endas omaette kõla. A mis ma nendest Joosepitest ikka vatran. Ma rääkisin ju hoopis teistest. Teistest, kes koos moodustasid midagi palju enamat kui lihtsalt teised, sest üheskoos moodustasid nad selle. Jah, kindlasti ei ole need näod, mida ma igatsen. 21*x grammi. Ma igatsen igat kuradi grammi sellest kahekümne ühest (korda x) grammist. Sa tead ju küll, alles hiljuti rääkisid mingist Sean Penni filmist ja selle salapärasest teooriast. Siis ma võib-olla naersin. Kui tobedalt võis see kõlada. Aga nüüd ma näen.
Oi kuidas ma neid igatsen.
Ma olen väsinud. Ma olen väsinud, aga iga kord kui ma silmad kinni panen, näen ma ikka ja jälle seda. See on vastik, see on nii vastik, et ma tahaks selle oma silmalaugude sisekülgedelt maha kraapida. Aga ikka nad korrutavad mulle, hirmunult ning suurte silmadega:
„It’s all in your head. It’s all right. It’s all wrong.” Ja ma tean seda, ma tean et neil on õigus, aga ma ei suuda enam kauem silmi lahti hoida.
Ma olen väsinud.
