20110919

#33 ehk why do people like music



"Apparently, humans like music because it is satisfying to the mind. When you hear a piece of music for the first time, your mind goes guessing about what tune and what sound will come next, there is a sense of exploration there. And when you guess correctly, your mind sees this as an accomplishment."

pitsitanud on ta kõvasti 
vaimsuse endine tasand 

"Likewise, when you already know a song, you don't have to guess anymore, and when the actual tune that you remembered shows up, your mind sees this as a great accomplishment."

ja ometi veel mitte päris 
mitte täiesti endine


"Some like the exploration more, and they are drawn to artsy music forms, with complicated melodies. Others just want the quick satisfaction of guessing right, and are drawn to music with simpler, more common melody's that they can relate to."

paiskub kaosesse 
loomulikku, lihtsasse 

"You'll find that mostly everyone prefers music types that they are already accustomed to, because the patterns are more familiar and therefore more appealing. If the music doesn't sound anything like what you usually hear, then the positive experiences from the exploration won't kick in either."

olen ma kohal 
või tagasi alguses?

20110910

#32 ehk oli täiesti vaikne



„Nad nimetavad mind nüüd hullumeelseks. See oleks aukõrgendus, kui ma nende meelest ikka niisama imelik poleks nagu ennegi. Oli täiesti vaikne. Ainult kask sahises ülal kõrges pimedas. Võõras poiss seisis kase all. Tal oli imelik nägu.”

See kõik oli justkui mäng. Reaalsuse peegeldus, mõnes teises dimensioonis keev kõrvalelu. Kuid oleks ilmne lihtsustus nimetada seda vaid kõrvaleluks. Sest kõik toimus samaaegselt ka minu sees, minu all, Kuu pimedamal, süngemal poolel ning kusagil kaugel-kaugel eemal. Nii kaugel, et see võis samahästi juba ringiga minu juures tagasi olla.

See kõik oli justkui mäng.

Ja niiviisi me läksimegi. Voolasime, sumasime läbi suvesoode, ikka puhtama alguse poole. Kes siis ikka tahaks olla üksinda, eriti veel sellisel hetkel. Mulle muidu väga meeldib üksiolek, vaikus, välispidine rahu. Sest sisemist rahu pole ma veel leidnud. Otsinud, seda küll, seda ehk liigagi palju. Ent leidnud – ei veel. Kuid olemas on hetki, hetki mil sa lihtsalt vajad kaasteelist. Ta ei pea olema jutukas, ta ei pea olema naerutav, isegi mitte naeratav. Ta peab lihtsalt olema.

Ja niiviisi me läksimegi.

Ühel teisel korral istusin ma samblale. Istusin ja mõtisklesin. Olin just hiljuti värve nägema hakanud. Sellisena nagu minu arvates neid kunstnikud nägema pidid. Ja üldse oli minu maailmatunnetus elama hakanud. Silitasin seda sammalt ja mõtisklesin. Ning vaikselt ja tasaselt hakkasid nad minuga rääkima. Eks ma esiti ikka veidi pelgasin ning kindlasti ka nemad pelgasid veidi. Kuid kui me lõpuks teineteist usaldama hakkasime, oli see ilus. Ja seda ei saa inimeselt keegi ära võtta, ega ju?

Ühel teisel korral istusin ma samblale.

Oi kuidas ma neid igatsen. See on ikka tõsi mis tõsi, et enne inimene millegi väärtust hinnata ei oska, kui ta on sellest ilma jäänud. Või kellegi. Ja ometi näen ma nende nägusid iga päev. Jah, kindlasti ei ole need näod, mida ma nõnda igatsen. Eks ma tean jah, et iga nägu on kordumatu, miks ei peakski olema, kui juba kusagile hooletult unustatud sõrmejäljed seda on. Meil oli klassis kolm Joosepit, aga neid Joosepeid hüüdes elasid ka nende nimed alati isemoodi elu, kandsid endas omaette kõla. A mis ma nendest Joosepitest ikka vatran. Ma rääkisin ju hoopis teistest. Teistest, kes koos moodustasid midagi palju enamat kui lihtsalt teised, sest üheskoos moodustasid nad selle. Jah, kindlasti ei ole need näod, mida ma igatsen. 21*x grammi. Ma igatsen igat kuradi grammi sellest kahekümne ühest (korda x) grammist. Sa tead ju küll, alles hiljuti rääkisid mingist Sean Penni filmist ja selle salapärasest teooriast. Siis ma võib-olla naersin. Kui tobedalt võis see kõlada. Aga nüüd ma näen.

Oi kuidas ma neid igatsen.

Ma olen väsinud. Ma olen väsinud, aga iga kord kui ma silmad kinni panen, näen ma ikka ja jälle seda. See on vastik, see on nii vastik, et ma tahaks selle oma silmalaugude sisekülgedelt maha kraapida. Aga ikka nad korrutavad mulle, hirmunult ning suurte silmadega: „It’s all in your head. It’s all right. It’s all wrong.” Ja ma tean seda, ma tean et neil on õigus, aga ma ei suuda enam kauem silmi lahti hoida.

Ma olen väsinud.

20110721

#31 ehk algarvud jms



raagunud hingede tuhastund jäljed
numbrite tähtede märkide all
küüntega mullast end kraabivad välja
sinna kus õhk on nii karge nii hell

kus väreleb videvik õhtuses sajus
ja mõtlikul meelel toob lahendust koit
kus sageli kerkid ent vahel ka vajud
sest langus on suurele hingele toit

20110508

#30 ehk



kõik on aja küsimus
kõik
kõik on küsimus
on aja küsimus

20110426

#29 ehk Iiri vanasõna

Elu mõte on üksteisele tuge pakkuda.
Elu mõte on üksteisele tuge pakkuda?
Elu mõte on üksteisele tuge pakkuda!



Siis tuleb ka armastus. Südamega näha, südamega kuulda, südamega tunda. Lõpuks on ikkagi tähtis südamega elada. Või India mungakloostrisse. Aga mõnikord peamegi just pikema reisi ette võtma, et oma nina ette näha, näiteks vannitoa peeglini jalutama. Eks selle õnnega ole samamoodi. Vahel unustame prille otsides ninale vaadata või sokke otsides varvaste otsa. Ega me ise ka alati nii kavalad ei ole, kui me seda näida soovime lasta. Üsna kaval on õnne otsima minnes oma silmad lahti teha, aga mõne jaoks võib õnn just magamises peituda. Jah, alati võivad inimesed teistele omi kogemusi ning muljeid jagada, kuid ainult teiste inimeste kogemusteks ning muljeteks need jääda saavadki. Oma õnn tuleb ikka igaühel ise üles leida. Ei ole olemas kõigile rakendatavat õnne valemit.

20110421

#28 ehk minust ei sõltu midagi




"Palun teid, Jekaterina Ivanovna, saage minu naiseks!"
"Dmitri Jonõtš," alustas Jekaterina Ivanovna tasaselt, "mulle valmistab kohutavat piina teie lootusi kõige julmemal viisil purustada, teie südant läbi hakklihamasina pressida ning teie suursugust tulevikku ühe lausega sandistada, aga Dmitri Jonõtš, te peate ometi mõistma (ning tõelise härrasmehena mõistategi), et teiega abiellu astumine mind igaveseks siia väikeste inimeste keskele aheldaks ja minu elult igasuguse mõtte rööviks. Jumal on niiviisi määranud, et minu elu tuleb õilsa kunsti teenimiseks anda ja kuidagi teisiti meil võimalik käituda ei ole. Minu isiklikust tahtest (mis loomulikult teiega abiellumist soovib), ei sõltu siin midagi. Saatus on minule teistsuguse elu ette näinud ja seepärast, Dmitri Jonõtš, ma teie ettepanekule eitavalt pean vastama."

"Minust ei sõltu midagi," mõtles Doktor Andrei Jefimõtš Ragin ning võttis karbist paberossi. "Mina olen kõigest mängija, ei mina loonud neid sadistlikke, ebavõrdsust süvendavaid reegleid, pole minu asi ka neid rumalaid reegleid muutma hakata. Pole minu süü, et ühiskond tõelisi, hingega inimesi kivimüüride keskele vangistab ning need, kes kohtumõistja ja vangivalvuri rolli täidavad, oma väärtuste ning põhimõtetega eladagi ei tohiks. Mina olen kõigest mängija." Doktor Andrei Jefimõtš Ragin istus oma mugavas tugitoolis, sõrmede vahel hõõguv pabeross.