rahuluul

/002/
inimese üle otsustad kolme esimese sekundiga
luuletuse üle
kolme esimese reaga

oled endiselt siin?
mina olin ka.

#71 ehk reaalsus pudeneb sõrmede vahelt

Reaalsus pudeneb sõrmede vahelt

nagu kokteiliklaas kraanikaussi/

meelelahutusasutuse põrandale.

Kleepuv sisu paiskub laiali

sulle näkku, kinganinadele,

vorm mureneb, killustub, kaob

reaalsus

Pudeneb sõrmede vahelt nagu nutitelefon

peldikupotti

armastuskirjad, meeldimised, vihased linnud,

olulised asjad.

Kleepuv sisu tõmbub kokku,

jookseb lühisesse, upub

reaalsus

Pudeneb sõrmede vahelt nagu

kraadiklaas elavhõbedat

tilkadena põrandal sinu hingamisteedes

närvisüsteemis

kaob kontroll, palavik

temperatuur ei muutu, muutub

reaalsus

Pudeneb sõrmede vahelt nagu kontroll

haridusasutuses

kivi haridusasutuse aknas

langeb sinu südamelt

kristalliseerunud pinge

langeb

reaalsus

Reaalsus pudeneb sõrmede vahelt

nagu

R

     E

         A

           A

              L

                 S

                    U

                      S

#70 ehk kosmos

varjuna elamise võimalikkusest
õhu ja armastuseta
entroopilises kliimas
kui su punavalgetriibulise skafandri
püksilukk jäi lahti
olles avastanud olemise tühisuse
ning pritsides sellele kuuma leemendavat soolvett

ja sulle meenub et
nendel palmikestega supelpükstel
on hirmus kole plekk
oma suurte silmadega
ülipüüdlikus ükskõiksuses
hõljud
ei kuule

#69 ehk lame nagu maakera

kirjeldades nähtamatut
maikuu palavaimal päeval
avad akna kahtlustele
olles veendunud selle olemasolus  
hammustad endale suure isuga keelde
ületades kõige keerulisemaid olukordi
püüad mullaste sõrmedega seebimulle
puhudes armsamale hingesügavusest lubadusi

naeratad kõverate hammastega
sirget naeratust  
üritad sellest kõigest selgust luua
aga ikka jääd tähetolmu hõljuma
maikuu palavaimal ööl
luuletades armastusest

#68 ehk tinkivinki

noored inimesed on

rahutud sest nende mõtted

ja ideed tantsivad kiiremini

kui maailm pöörelda jõuab

nende vanemad aga

isekeskis rahulolematud

eelmise hooaja aadetel

tiireldes ümber päikese

#67

leidsin oma teismelistest emoaegadest ühe õnnetusehunniku

üleval on õhk hõredam
võtab lausa hinge kinni
kuhu siis silmad paluvad
kui seda enam ei ole

üksinda on tuba pimedam
vaikus võib valgust neelata
kui teda enam ei ole
võitlemas südamevaluga

eemal on igatsus kaugemal
tänavamürane mälestus
külma valguse peegeldus
seest teeb jahedaks

kuhu siis silmad paluvad
kuhu siis mõtted hajuvad

#66 ehk arhiiv

leidsin oma kõvakettalt veel mõned Kimi Sakura luuletused, üks on välismaal seiklejale päris kohane ja mittekohalik. väljendab mingisugust eksistentsialistlikku ängi, mis liiga elusas paigas võib peale tükkida.


***

on mõnel linnal liiga suur süda
mul sinu omast piisab kogu eluks
ta siseõues veri kergelt keeb
meil aega küllalt
valame veel teed

ja teisel linnal kogu aeg on janu
mis teha pole jõge ega merd
kes köhiks puhtaks inimeste kopsud
kes pühiks kokku
õhtused ideed

nad ütlevad on tänavatel silmad
kuid kuningal on silmad hoopis vees

on sellest ajast ilusamad ilmad
kui mulle näitasid et olen mees


ja samas jätab ikkagi lootuse, et inimlikkus (ja maailm väljaspool tänavaid, antud juhul "vesi") on kusagil olemas.