#20 ehk still sound

ja nad jalutasid ja ma ju ütlesin sulle et
aga sina aga sa
olen ikka veel siin

varjusid minu eest pühkisid kühvlile
põletasid
kaevusid
taevasse taevasse
igavik on igav ikka igavik ka

#19 ehk seksism

Pidime filosoofia kursuse raames kodus essee kirjutama ja kuigi ta ise mulle nüüd kõige rohkem ei meeldi, tahab ehk mõni mu filosoofiakaaslane teda sirvida. Mina tahaks küll teie ridu ning ridadevahesid piiluda.

---

Seksism

Seksism on diskrimineerimine ning eelarvamuste kujundamine inimese soolise kuuluvuse tõttu. Äärmuslik seksism võib taotleda ühe sugupoole ülimuslikkust, kuid seksism võib olla ka lihtsalt meeste ja naiste erinevuse aktsepteerimine, tunnustamine, et mõlemad pooled täiendavad üksteist ning uskumine, et nende erinevuste väljendamises sotsiaalsetes avaldustes ei ole midagi taunimisväärset.
Diskrimineerimine on sõna, millel on äärmiselt negatiivne alatoon. Lääne ühiskonnas on heaks tavaks olla arvamusel, et igasugune diskrimineerimine on halb, et eelarvamuste omamine on ebaõiglane, et kõiki inimesi, hoolimata nende nahavärvist, soost, vanusest, haridustasemest või tervislikust seisundist, tuleks kohelda võrdsetena. Ometi on eelarvamuste omamine inimestele täiesti loomupärane ning etendab ühiskonna sujuvas toimimises vajalikku rolli. Need aitavad kiirelt hinnata kaasinimeste pädevust, näiteks on meditsiinidoktori hinnang kehavigastuse parimale võimalikule ravile usaldusväärsem kui algharidusega inimese oma ning kuigi selle hinnangu paremust ei saa garanteerida, on meil eluohtlikus olukorras mõistlik selle kasuks otsustada. Eelarvamused annavad inimeste võimaliku käitumise kohta ennatava hinnangu, kusjuures need hinnangud võivad tuleneda kultuuriruumi survest või isiklikust kogemusest, kuid võivad olla ka täielikult põhjendamatud. Võib väita, et diskrimineerimine või eelarvamuste omamine ei ole kunagi negatiivne lihtsalt seepärast, et tegemist on diskrimineerimise või eelarvamustega, nende väärtust võib hinnata vaid neid mõjutanud elulise, loogilise, teadusliku või kogemusliku järelduse paikapidavuse järgi. Seega saab öelda, et nagu igasugusel diskrimineerimisel, on ka seksismil kaks vastanduvat poolust, mida on võimalik ja peaks olema kohustuslik eristada: õigustatud ning õigustamata, praktiline ning ebapraktiline, ratsionaalne ning irratsionaalne, ning ühene väide, et seksism on kas lihtsalt hea või halb, on pinnapealne ning väärtusetu.
Mis näib ühest vaatepunktist ratsionaalse või kasulikuna, ei pruugi teisest küljest üldse selline paista. Näiteks on ööklubi jaoks kasulik lubada naisi sisse väiksema tasu eest kui mehi, sest valitseb tendents, et ööklubi, kus on suur kontsentratsioon naisi, meelitab võrdeliselt ligi ka sellevõrra rohkem mehi. Majanduslikust seisukohast võib see klubi jaoks kaval ja praktiline olla, kuid üldsuse seisukohalt puudub sel igasugune alus, kui piletihindade koostamisel pole just mees- ning naisklubiklubikülastajate keskmisest sissetulekust ning neist võrdse osakaalu eraldamisest lähtutud.
Sissejuhatuses mainitud äärmuslikku seksismi võime kohata Arthur Schopenhaueri kirjutistes: "Õigem oleks nimetada naissugu ebaesteetiliseks. Nad ei mõista muusikat, poeesiat ega kujutavat kunsti. Kui nad afekteerides teesklevad vastupidist, siis on see vaid tühipaljas meeldimishimust ajendatud eputamine." Irooniline on see, et tema essee on eesti keelde tõlkinud, toimetanud ning kujundanud naised. Schopenhaueri mõtteviisi kujunemisele aitas kindlasti kaasa tolleaegne ühiskonnakorraldus, kus naistel oli väiksem ligipääs haridusele, väiksemad võimalused kunstiga tegemiseks, ning kus soorollid olid nii tugevalt kinnistunud, et naistel ei olnud võimalustki meestele konkurentsi pakkuda. "Jõu, mille loodus andis mehele kehalise tugevuse ja mõistusena, kinkis ta naisele teesklusandena." Schopenhaueri väited on subjektiivsed ning võisid põhineda isiklikel kogemustel, kuid et need olid ilma teadusliku aluseta, tuleks neisse kriitiliselt suhtuda, ega ole arvatavasti praktiline neid mõnes teises ajas ning kohas kasutada. Schopenhaueril on ka vastus populaarsele soolist võrdsust puudutavale küsimusele miks meeste abielurikkumist vähem hukka mõistetakse kui naiste oma. "Loodus on huvitatud liigi olemasolust ning järelikult võimalikult suuremast paljunemisest. Mees võib saada aasta jooksul enam kui saja lapse isaks, kui tal vaid oleks nii palju naisi; naine aga on kiindunud ühesse mehesse, sest loodus paneb ta muretsema järelpõlve toitja ning kaitsja pärast. Seetõttu on meeste abielutruudus kunstlik, naiste oma aga loomulik."
Kui mees väidab, et naise ülesanne on kodus süüa teha ning laste eest hoolitseda ning mitte suurfirmat juhtida, siis kas muudab see ta koheselt seksistlikuks seaks? Esimese hooga võiks ju hüüda, et kindlasti! Kuid vaatame selle näite tagamaad. Teatavasti on iga organismi sihiks, eesmärgiks, elutsükli tööshoidmine ehk võimalikult tervete ning tugevate järeltulijate saamine. See, et inimestel tegeleb lapse imetamisega naissugupool, omab järelikult mingit põhjust. Inimese eellastel oli selleks põhjuseks tõenäoliselt see, et meessugupool suutis sama ajaühiku jooksul suurema energiaväärtusega toitu koguda. Et vastsündinud järeltulija vajas pidevat hoolitsust, pidi üks vanematest lapse eest hoolitsema. Edu saavutasid paarid, kus naine sai hoolitsemisega paremini hakkama. Niimoodi kujunesid välja soorollid ning füsioloogilised erinevused, mis evolutsiooni käigus süvenesid, näiteks kuulevad naised kõrgema sagedusega helisid paremini kui mehed, tänu millele on nad laste häälitsustele tundlikumad. Kusjuures väide, et naine kuuleb kõrgemaid helisid paremini kui mees, on seksistlik, sest sisaldab endas eelarvamust ega pruugi juhuslikult katsealuseks valitud naise ja mehe puhul paika pidada, kuid tegu on õigustatud eelarvamusega, sest sel on teaduslik alus ning tõenäosusteooria on sellises olukorras naise kasuks. Pöördudes tagasi eeltoodud näite juurde, tuleb nentida, et tänapäeval võib naine probleemideta ka mehest suuremat teenistust saada, kuid siiski ei saa paari inimpõlvega olematuks muuta sadu tuhandeid aastaid kestnud looduslikku kujundamist. Seega tuleb mõista, et sellisele väitele viivad mehe alateadvusest tulenevad impulsid ning ürgaega ulatuv arusaam perekonnamudelist ja mitte pime soov vastassugupoolt alavääristada.
Seesugusele lähenemisviisile vaidlevad vastu feministlikud filosoofid. Simone de Beauvoir kirjutab oma "Teises sugupooles", et naistele loomuomasteks kuulutatud omadused on tegelikult ühiskonna loodud abstraktsed skeemid, mis annavad inimestele kätte üldise mõtlemissuuna ning saavad seetõttu reaalsuseks. Ta väidab, et naiste võimeid on tänapäevani lämmatatud ning need on läinud ühiskonna jaoks kaduma. Radikaalne Ameerika feminist Kate Millett väitis, et kuna ei ole veenvaid tõendeid sellest, et sugupooled oleksid mingil olulisel moel bioloogiliselt erinevad, ning et Beauvoir'i järgi on kummagi sooga seostuv käitimisviis on ühiskonda kujundava kultuuriruumi tekitatud ("Naiseks ei sünnita, naiseks saadakse."), kehtib maailmas ebaõiglane olukord, patriarhaat, kus meessugu valitseb naissoo üle. Samas puudub adekvaatne põhjendus, miks seesugune olukord alguse on saanud ning kuidas see erinevates sõltumatult kujunenud ühiskondades tekkida sai. Loogiline seletus oleks, et see on tingitud just nimelt bioloogilistest iseärasustest ("Helena Cronin on näiteks väitnud, et kuna looduslik valik on andnud eelise meestele, kellel on rohkem partnereid, siis on neil naistest enam kalduvust olla "võistlushimuline, riskeeriv, oportunistlik, järjekindel, visa, demonstratiivne ja eputav. Just sellepärast surevad mehed sagedamini kangelassurma, võidavad Nobeli preemiaid, kihutavad ja sooritavad mõrvu."), kuid nende olemasolu on Kate Millett oma "Seksuaalpoliitikas" ümber lükanud. Mõned antifeministid on just Milletti esitatud patriarhaadi mittetunnustamist oma tegutsemise põhjenduseks toonud. Et Milletti ideed on radikaalsed, tõestab ka see, et paljud feministid tema teooriat pingutatuks, naisi alandavaks ning meeste võimu ületähtsustavaks pidasid.
Analüüsides ning mõtestades ühiskonnas avalduvaid seksismi ilminguid, on võimalik öelda, kas tegemist on ratsionaalse seksismiga või mitte, kuid eelnevalt tuleb endale teadvustada, et ka seksismi avaldumine mingis situatsioonis või arvamuses on sügavalt subjektiivne. Võttes näiteks Nietzsche tsitaadi "Sa lähed naise juurde? Ära unusta piitsa!". Bernard Russell on kirjutanud: "Tema (Nietzsche) - nii nagu iga teisegi mehe - arvamus naiste kohta on vaid selle tunde objektivatsioon, mis nende suhtes tekib. See tunne oli aga ilmselt hirm." Kas Nietzsche soovituse taga peitub üleolek, hirm või midagi kolmandat, sõltub juba tsitaadi lugeja taustateadmistest ning mõttemaailmast.
Eeldust, et sugu on sotsiaalselt konstrueeritud kategooria, kasutab oma teoses "Mõtisklusi soost ja teadusest" ka Evelyn Fox Keller, jõudes järeldusele, et teadus põhineb seksistlikel alustel. Ta väidab, et objektiivuse, mõistuse ja vaimu seostamine mehelikkusega ning subjektiivsuse, tunnete ning looduse kujutamine naiselikena, toetab feminiinsuse ja teaduse ajaloolist eristamist. Loodusteaduste uurimine on olnud valge keskklassi mehe pärusmaa, "see, millised nähtused väärivad uurimist, milline teave on tähenduslik ja millised nähtuste kirjeldused (või teooriad nende kohta) on kõige adekvaatsemad, rahuldavamad, kasulikumad või isegi usaldusväärsed - kõik otsused selle kohta sõltuvad täielikult otsustajate ühiskondlikest, keelelistest ja teaduslikest tavadest". Samas leidub ka feminismi teoreetikuid, kes ei ole nõus, et mingisugust naise erilist omadust ei eksisteeri. "Carol Gilligan näiteks räägib, et kogemusliku aluse eripära tõttu on naisel oma, "erinev hääl". Tema meelest avab selle eripäraga seotud vaade moraalile tee "hoolivuse eetikasse", mille keskmes on inimsuhted. Mehelik moraalifilosoofia toetub Gilligani meelest seevastu objektiivseteks, ratsionaalseteks ja avalikeks peetavatele õigustele ja reeglitele." On võimalik, et loodusseaduste uurimiseks on lihtsalt kõige otstarbekam kasutada "maskuliinseid" omadusi, mis meestel suurema tõenäosusega esinevad. Kas õunapuu oli seksistlik, kui õun Isaac Newtonile pähe kukkus või oli Newtoni maailmapilt lihtsalt sobilik sellest järelduse loomiseks?
Laiemat meediakajastust ning ühiskondlikku kõlapinda on saanud rünnakud naiste vastu. Selles, et meeste vastu suunatud füüsilist ning vaimset vägivalda ei peeta samavõrd oluliseks, mängib kindlasti rolli tõsiasi, et mehed on füsioloogiliselt tugevamad ning kuvand füüsilisest tugevusest, või õigemini taluvusest, on kandunud üle ka meeste vaimsele vastupidavusele. Üks rängemaid seksismi avaldumise vorme on suunatud just meeste vastu ja selleks on sõjaväeteenistus ning sõdimiskohustus. Praktiliselt ükski süsteem ei ole suunanud oma naisliikmeid sõjategevusel rindejoonele ning kui seda on ka tehtud, siis vaid vabatahtlikkuse alusel või juba viimases meeleheitlikus vastupanuürituses, mil kaotus kui lõpptulemus on juba möödapääsmatu. Samas on ka seesugune käitumisviis ühiskonna järjepidavuse seisukohalt hädavajalik ning selle meetme võib paigutada ratsionaalse seksismi alla. Nagu Schopenhauer kirjutas, vajab kogukond reproduktsiooniks just naisliikmete säilimist, sest üks mees suudaks teoreetiliselt aastaga eostada sadu järeltulijaid. Lisaks sellele on meestel sõjapidamiseks füsioloogiliselt paremad eeldused.
Leidub ka täiesti õigustamatut meeste vastu suunatud seksismi. Vaidlused laste hooldusõiguse üle lõppevad 75-l protsendil juhtudest emadele täieliku hooldusõiguse andmisega ning vaid ühel juhul kümnest hooldusõiguse andmisega isale. Kuigi statistikat mõjutab see, et mehed on tõenäoliselt rohkem nõus vabatahtlikult nõudest lapsele loobuma, langetatakse iga päev ka otsuseid, mis on palju parema ülapidamisvõimega inimese kahjuks või pere juurest lahkuva inimese kasuks, lihtsalt osapoolte nende soolise kuuluvuse põhjal. Samuti on (radikaalse) feminismi tagajärjel tekkinud olukord, kus varem haridusele piiratud ligpääsuga naissugupool on nüüdseks saavutanud haridussüsteemis eelisseisuse, mistõttu üha rohkem poisse saavad ebaõiglase kohtlemise osaliseks ning saavutavad sooliste iseärasuste ning koolisüsteemi mittekokkusobivuse tõttu eakaaslastest vastassugupoolest kehvemaid jooksvaid tulemusi, kuigi tehtud pingutus võib olla samaväärne ning erinevus pruugib seisneda vaid mõttetegevuse tööpõhimõttes. Nimelt on naiste vasaku ajupoolkera protsessides, mis mõjutavad kirjutamist, lugemist ja rääkimist, meeste ees eelised, samas kui meestel on suurem võimekus visualiseeritud seoste loomisel.
Seksism võib olla üksikisiku või inimgrupi jaoks alavääristav ning ühiskonnas põhjendamatuid konflikte tekitav. Üheks näiteks on osade lennufirmade sätestatud reeglistik, mille kohaselt saatjata reisivate laste kõrvale ei panda kunagi istuma mehi. Tegemist on täiesti absurdse ning soolist vaenu süvendava põhimõttega, mil pole mingisugust alust, sest mitte ühtegi seksuaalset rikkumist pole lennukitel ei meeste ega naiste poolt üksinda reisivate laste vastu registreeritud. On isegi aset leidnud juhtum, kus mehel paluti omaenda lapse kõrvalt mujale istuda.
Ühiskondliku heakskiidu saamiseks ei pea seksismi ilming tingimata praktilistel kaalutlustel põhinema. Kaheldava väärtusega on kaitseväeteenistuses tingimus, et meestele lubatud maksimaalne juuksepikkus on väiksem kui naiste oma. Lühikeste juuste vajalikkust põhjendatakse parema hügieenisäilitamise ning silmatorkamatusega, kuid pole mingisugust põhjust arvata, et naiste juustel teistsugused omadused on, mis peaks pikemat soengut soosima. Siin tuuakse põhjenduseks lihtsalt esteetiline arusaam naiselikkusest ning selle säilitamisest väeteenistuses, kusjuures seesugune feminiinsuse ja maskuliinsuse eristamine on suurepärane näide sellest, kuidas sooline eristamine võib olla common sense.
Oletame nüüd, et meil on tegemist ettevõtte omanikuga, kes otsib oma firmale uut juhti. Tal on kaks võrdväärset kandidaati, mõlemad on ideaalse haridustausta ning töökogemusega, üks neist on naine ning teine mees. Omanik saab selles olukorras teha nii ebaratsionaalselt seksistliku otsuse kui ka ratsionaalse otsuse. Ebaratsionaalne mõttekäik näeks välja niisugune: raseduse korral jääks naine minimaalselt pooleks aastaks töölt kõrvale, mehed ei saa rasedaks jääda, seega peaks mees sellele kohale paremini sobima. Kui sellise mõttekäigu järel otsustatakse mehe kasuks, on tegemist ebaõiglase seksismi ilminguga, sest arvestatud on vaid ühe sugupoole kasuks otsustamisel ilmneda võivaid negatiivseid külgi. Kui aga kaasatakse kõik võimalikud tegurid, näiteks see, et meestel on suurem tõenäosus sattuda õnnetusjuhtumitesse ning seejärel tehakse õiglaselt kaalutletud otsus, on tegu küll seksismiga, sest lähtudes inimese soost on tehtud eelarvamustel põhinev otsus, kuid seda otsust ei ole mõistuspärane taunida.
Õiglane otsus peab seega lähtuma objektiivsetest ning mõlemat sugu arvestavatest argumentidest. Need argumendid võivad aga jaguneda tõelisteks ehk püsivateks ning kunstlikeks, mida võib küll argumendina kasutada, kuid mis on tingitud vastavale soole rakendatud ühiskondlikust pingest, ning mis oma olemuselt ning tekkelt on allutava loomuga. Kui naise võimalik rasedus on argument, mida ei saa eitada ning mille suhtes ei saa ega peakski midagi ette võtma, siis näiteks argument, et naisjuhtidega ei olda harjunud ning nende otsuseid seatakse enam kahtluse alla kui meeste omasid, võib olla tingitud ühiskonna loodud sookujunditest, kuid kuni pole tõestatud vastupidist, võib see olla ka põhjustatud sellest, et meestel on bioloogilised eeldused autoriteetsemaks väljendusviisiks, mis omakorda muudab argumendi kunstlikkuse või mittekunstlikkuse vaieldavaks. Meesjuhi kasuks otsustamine vaid seepärast, et enamik tippjuhtidest on mehed, põhineb ühiskonnasisesel normimisel, ning et see seab põhjendamatult inimese sünnipärase omaduse tõttu teistega võrreldes kehvemasse olukorda. Et ühiskonna reeglistikku on ühiskonna liikmetel võimalik kujundada ning kui on jõutud nõusolekule, et selliste mittevabatahtlike tegurite mõju inimeste elukäikudele vähendades saab üldist heaolu parandada, tasuks probleemile tähelepanu juhtida ning sellele lahendus otsida.
Kuni on olemas erinevad sugupooled, erinevad inimesed, on olemas ka midagi, mille järgi neid hinnata. Sugu on alati inimestevahelisi suhteid mõjutanud, ei ole võimalik kohelda kõiki samamoodi, sest juba meie tajud ning reageeringud identsele kohtlemisele on erinevad. Stereotüübid ning eelarvamused, millel seksism põhineb, on inimloomuse jaoks ignoreerimatud abivahendid. Oluline on neid teadlikult ning ratsionaalselt kasutada, sest muidu hakkavad need rakendaja enese vastu töötama, kaob nende efektiivsus ning muutub monotoonseks meie maailmapilt.

Kasutatud materjalid:
http://en.wikipedia.org/wiki/Airline_sex_discrimination_policy_controversy
http://en.wikipedia.org/wiki/Antifeminism
http://en.wikipedia.org/wiki/Gender_and_education
http://www.childcustodycoach.com/child-custody-statistics.php
Fox Keller, Evelyn "Mõtisklusi soost ja teadusest" (1985, eesti keeles 2001)
Meos, Indrek "Kaasaja filosoofia" (2002)
Saarinen, Esa "Filosoofia!" (2004, eesti keeles 2007)
Schopenhauer, Arthur "Naistest" (1891-1893, eesti keeles 2001)
Stangroom, Jeremy "Väike raamat suurtest ideedest: Filosoofia" (2006, eesti keeles 2007)

#18 ehk lahkus

mineviku lahkumises väidetavalt lahkus
mälestuste terendused tähendavad tere?
iseenda tahtmata mul hinge sündis kahtlus
filoloogisüdamest on kurat joonud vere

meeleheitlik varjumine kehalt võtnud varju
alastunud keha ei tee häbi pimedale
pole enam meeli tean et enam sa ei karju
kitsas rinnas ruumi pole meile mõlemale

#17 ehk üks mees jalutas läbi tuisuse linna

papa istus pingile, nõjatus paremale ja hakkas jutustama:
"üks mees jalutas läbi tuisuse linna. punase mantliga naine vaatas igatseval pilgul bussiaknast välja. pardid istusid liikumatult kõnniteel ega jätnud oma paiknemisega jalakäijatele kuigi palju ruumi. ta tõmbas hõlmad koomale ja astus lume pehmete ohete saatel üle kivist kaarsilla. tuvid, kas tõesti suudate te lennata üle piiritute ookeanite. mida te küll mõtlete, keda otsite? kirjutuslaual vedelesid kortsutatud paberid, nukrad kohvikruusid. need tänavad, need ämblikuvõrguna hargnevad tänavad, mis on nende saladus? buss jõudis peatusesse, naine jälgis väljuvaid inimesi, kuidas nad pilgu kellale heitsid, kuidas kegendustunne nende nägudesse imbus, kuidas nad kõige ratsionaalsemaid teid valides oma teekonda seadsid ja kuidas nad mõne hetke pärast uuesti kella vaatasid. ta tundis, kuidas aju ükshaaval taustahelisid välja hakkas lülitama, täpselt nagu siis, kui me voodis lamades kella tiksumist ei kuule, kui sellele just ei keskendu, siis ei saa seda kella enam kuidagi peast välja, aga juhul kui me ikkagi ei keskendu, kui meie enne-uinumist-mõtteid ei sega enam miski, välja arvatud ehk igavene igatsus saladusliku kuu kõiketeadva embuse järele, kui seda kella meie jaoks ei ole, kui meil teda enam vaja ei ole, ega see ei tähenda, et teda ümbritseva aegruumi või ruumaja jaoks ei eksisteeri, oh ei, otse vastupidi, eksisteerib kindlasti, aga meil pole tema jaoks lihtsalt ruumi, samamoodi hakkas tema pea sel momendil taustahelisid välja lülitama. või oli see süda, kes painavas ruumikitsikuses juhtohjad enda kätte võttis. ma kahtlustan, et see oli süda. ja varsti ei olnud enam midagi. taustahelid, taustavormid, taustavärvid, taustalõhnad. kõik oli olnud taust. ja nüüd oli ta üksi. kuid kui miski eksisteerib mittemilleski, kas siis see mittemiski ometi mingisugust eesmärki, tarvet ei leia, näiteks millegi ümbritsemine, millegi jaoks keskkonna loomine, olgu ta nii tühi kui tahes, ning temast hoobilt miski ei saa? ja kui oli järele jäänud vaid tema (ja ehk ka igavene igatsus saladusliku kuu kõiketeadva embuse järele), ei olnud tal enesega ühtäkki midagi peale hakata. vares kraaksatas. varesed mulle ei meeldi, nad on kurja hingega. kui ma noorem olin, lendasid ikka haned üle mu lokkis peanupu ja mina vaatasin, kuni ma nende ehmunud hüüdeid enam kinni püüda ei suutnud, ja kõndisin edasi. ja kui ma lõpuks kohale jõuan? pean ma lihtsalt paigal tammuma ja ootama. ja mida peaks üldse enam ootama, tõde on juba leitud, mida enamat ma vajakski. ei, see on lõks. ma ei taha enam üksi olla. ma tahan tagasi, lase mind tagasi. see vanatädi käis igal õhtul tiigi ääres parte söötmas. vaata, nad on ikka veel siin, pilgud ootust täis, nõtked kaelad jõudu kaotamas, nagu polekski midagi teisiti, kuigi tädi juba 4 päeva käinud ei ole ja enam kunagi tule. mis on valgus ja miks me ikka ja alati valgustatuse poole püüdleme. paljud asjad on hämaruse rüpes palju ilusamad. miks?"
papa jäi magama. ta oli juba vana mees ja magamist ei võinud keegi talle pahaks panna. meie läksime õuele, vanade autode otsa ronima ja lihtsalt pättust tegema.

#16 ehk the eraser

möödunud päevade tallatud rajad
et ometi vaikiks te läikega kajad
umbroht teid võtaks ja nõgesed vohaks
muutuge ometi tundmatuks kohaks

kas vikat teilt lõiganud kõrvad
on kurdiks teid tallatud
mis takistab nägemast kurat

ma üritan uinuda

#15 ehk hea ja lahke karuott

Mu õe esimene raamat, siin ta on:

Elas kord Karuott. Ta oli hea ja lahke. Ta aitas linde ja loomi, putukaid ning kalu. Ükskord juhtus niisugune lugu, et kobras ei suutnud puud närida. Ta palus karult abi nagu ikka.
Ott ütles: "Äkki ma kutsun issi appi."
"Ei," vastas kobras, "emme ütles, et puu peab olema nagu pliiats. Oleme mures."
Hm, aga kui nad olid lootust kaotamas. Järsku tuli Otil mõte: "Su hambad on nagu saeterad. Tee nii, nagu sa teritaksid pliiatsit."
Näed, sa võid olla hea ja lahke, aga pead olema karm.

#14 ehk infoühiskonna inimene

teabeühiskonna inimene on justkui berliin II maailmasõja ajal, ainult et erinevalt berliinist, tulistatakse teda mitmelt rindelt infopommidega. uudised, meelelahutus, reklaam - kõike söödavad internetiportaalid, raadio- ja telekanalid, ajalehed ning ajakirjad infojahil rahvale.

veel mõned inimpõlved tagasi piirdus linnainimese päevane uudistekogus ühes päevalehes sisalduvaga, kuid nüüd, mil igal inimesel on personaalarvuti ning internet on kolinud mobiiltelefonidesse, on värsked uudised ka õhus, mida sisse hingame.

inimese peast on saanud informatsiooni sihtkohaks olemise asemel hoopis transiidikanal. pidevalt sisseahmitav andmemass jätab küll mulje, nagu suureneks sellega võrdeliselt ka teadmiste hulk, ent reaalsuses sõidab enamus infot pärast väikest vahepeatust uuesti edasi.

inimene toimib informatsiooniga nagu pank, hoides käepärast vaid igapäevaseks kasutuseks vajalikke vahendeid ning lastes ülejäänul maailmaturul ning fondides oma elu elada. kui suuremaid summasid vaja peaks minema, saadetakse päring ning seejärel on võimalik neid jälle kasutada. infomürast killukeste püüdmine ning nende abil soovitud terviku taastamine on oskus, mis aitab suurendada kasutusel olevate teadmiste kogumahtu ning orienteerumisvõimet infomaailmas. selle oskuse puudumine on põhjus, miks tekib mulje pealiskaudsusest ning küllastunud teabevoolust.

ei tohi salata, et just internetiga on hoo sisse saanud ultraliberaalne, täielikult piirangutest prii teabeloome, mis on inimeste eneseväljandusvõimalustele mõjunud revolutsiooniliselt, kuid mille abil jõuavad inimeste peadesse ka ideed, mis jagamist ei vääri.

infoühiskonna inimene elab keerulises ning kiirelt muutuvas ajas. et vältida lõksulangemist ning läbikäiguhooviks muutumist, tuleb osata väärtuslik väärtusetust eraldada ning mitte kaotada võime iseseisvalt mõtelda ja süveneda. kindlasti ei tohi end ka teabemaailmast täiesti ära lõigata, sest peidab see ju inimkonna suurimat vara - inimeste parimaid ning mitmekülgsemaid teadmisi. igal mõttepanga omanikul on püsiühendus maailmapangaga.