#18 ehk lahkus

mineviku lahkumises väidetavalt lahkus
mälestuste terendused tähendavad tere?
iseenda tahtmata mul hinge sündis kahtlus
filoloogisüdamest on kurat joonud vere

meeleheitlik varjumine kehalt võtnud varju
alastunud keha ei tee häbi pimedale
pole enam meeli tean et enam sa ei karju
kitsas rinnas ruumi pole meile mõlemale

#17 ehk üks mees jalutas läbi tuisuse linna

papa istus pingile, nõjatus paremale ja hakkas jutustama:
"üks mees jalutas läbi tuisuse linna. punase mantliga naine vaatas igatseval pilgul bussiaknast välja. pardid istusid liikumatult kõnniteel ega jätnud oma paiknemisega jalakäijatele kuigi palju ruumi. ta tõmbas hõlmad koomale ja astus lume pehmete ohete saatel üle kivist kaarsilla. tuvid, kas tõesti suudate te lennata üle piiritute ookeanite. mida te küll mõtlete, keda otsite? kirjutuslaual vedelesid kortsutatud paberid, nukrad kohvikruusid. need tänavad, need ämblikuvõrguna hargnevad tänavad, mis on nende saladus? buss jõudis peatusesse, naine jälgis väljuvaid inimesi, kuidas nad pilgu kellale heitsid, kuidas kegendustunne nende nägudesse imbus, kuidas nad kõige ratsionaalsemaid teid valides oma teekonda seadsid ja kuidas nad mõne hetke pärast uuesti kella vaatasid. ta tundis, kuidas aju ükshaaval taustahelisid välja hakkas lülitama, täpselt nagu siis, kui me voodis lamades kella tiksumist ei kuule, kui sellele just ei keskendu, siis ei saa seda kella enam kuidagi peast välja, aga juhul kui me ikkagi ei keskendu, kui meie enne-uinumist-mõtteid ei sega enam miski, välja arvatud ehk igavene igatsus saladusliku kuu kõiketeadva embuse järele, kui seda kella meie jaoks ei ole, kui meil teda enam vaja ei ole, ega see ei tähenda, et teda ümbritseva aegruumi või ruumaja jaoks ei eksisteeri, oh ei, otse vastupidi, eksisteerib kindlasti, aga meil pole tema jaoks lihtsalt ruumi, samamoodi hakkas tema pea sel momendil taustahelisid välja lülitama. või oli see süda, kes painavas ruumikitsikuses juhtohjad enda kätte võttis. ma kahtlustan, et see oli süda. ja varsti ei olnud enam midagi. taustahelid, taustavormid, taustavärvid, taustalõhnad. kõik oli olnud taust. ja nüüd oli ta üksi. kuid kui miski eksisteerib mittemilleski, kas siis see mittemiski ometi mingisugust eesmärki, tarvet ei leia, näiteks millegi ümbritsemine, millegi jaoks keskkonna loomine, olgu ta nii tühi kui tahes, ning temast hoobilt miski ei saa? ja kui oli järele jäänud vaid tema (ja ehk ka igavene igatsus saladusliku kuu kõiketeadva embuse järele), ei olnud tal enesega ühtäkki midagi peale hakata. vares kraaksatas. varesed mulle ei meeldi, nad on kurja hingega. kui ma noorem olin, lendasid ikka haned üle mu lokkis peanupu ja mina vaatasin, kuni ma nende ehmunud hüüdeid enam kinni püüda ei suutnud, ja kõndisin edasi. ja kui ma lõpuks kohale jõuan? pean ma lihtsalt paigal tammuma ja ootama. ja mida peaks üldse enam ootama, tõde on juba leitud, mida enamat ma vajakski. ei, see on lõks. ma ei taha enam üksi olla. ma tahan tagasi, lase mind tagasi. see vanatädi käis igal õhtul tiigi ääres parte söötmas. vaata, nad on ikka veel siin, pilgud ootust täis, nõtked kaelad jõudu kaotamas, nagu polekski midagi teisiti, kuigi tädi juba 4 päeva käinud ei ole ja enam kunagi tule. mis on valgus ja miks me ikka ja alati valgustatuse poole püüdleme. paljud asjad on hämaruse rüpes palju ilusamad. miks?"
papa jäi magama. ta oli juba vana mees ja magamist ei võinud keegi talle pahaks panna. meie läksime õuele, vanade autode otsa ronima ja lihtsalt pättust tegema.

#16 ehk the eraser

möödunud päevade tallatud rajad
et ometi vaikiks te läikega kajad
umbroht teid võtaks ja nõgesed vohaks
muutuge ometi tundmatuks kohaks

kas vikat teilt lõiganud kõrvad
on kurdiks teid tallatud
mis takistab nägemast kurat

ma üritan uinuda

#15 ehk hea ja lahke karuott

Mu õe esimene raamat, siin ta on:

Elas kord Karuott. Ta oli hea ja lahke. Ta aitas linde ja loomi, putukaid ning kalu. Ükskord juhtus niisugune lugu, et kobras ei suutnud puud närida. Ta palus karult abi nagu ikka.
Ott ütles: "Äkki ma kutsun issi appi."
"Ei," vastas kobras, "emme ütles, et puu peab olema nagu pliiats. Oleme mures."
Hm, aga kui nad olid lootust kaotamas. Järsku tuli Otil mõte: "Su hambad on nagu saeterad. Tee nii, nagu sa teritaksid pliiatsit."
Näed, sa võid olla hea ja lahke, aga pead olema karm.

#14 ehk infoühiskonna inimene

teabeühiskonna inimene on justkui berliin II maailmasõja ajal, ainult et erinevalt berliinist, tulistatakse teda mitmelt rindelt infopommidega. uudised, meelelahutus, reklaam - kõike söödavad internetiportaalid, raadio- ja telekanalid, ajalehed ning ajakirjad infojahil rahvale.

veel mõned inimpõlved tagasi piirdus linnainimese päevane uudistekogus ühes päevalehes sisalduvaga, kuid nüüd, mil igal inimesel on personaalarvuti ning internet on kolinud mobiiltelefonidesse, on värsked uudised ka õhus, mida sisse hingame.

inimese peast on saanud informatsiooni sihtkohaks olemise asemel hoopis transiidikanal. pidevalt sisseahmitav andmemass jätab küll mulje, nagu suureneks sellega võrdeliselt ka teadmiste hulk, ent reaalsuses sõidab enamus infot pärast väikest vahepeatust uuesti edasi.

inimene toimib informatsiooniga nagu pank, hoides käepärast vaid igapäevaseks kasutuseks vajalikke vahendeid ning lastes ülejäänul maailmaturul ning fondides oma elu elada. kui suuremaid summasid vaja peaks minema, saadetakse päring ning seejärel on võimalik neid jälle kasutada. infomürast killukeste püüdmine ning nende abil soovitud terviku taastamine on oskus, mis aitab suurendada kasutusel olevate teadmiste kogumahtu ning orienteerumisvõimet infomaailmas. selle oskuse puudumine on põhjus, miks tekib mulje pealiskaudsusest ning küllastunud teabevoolust.

ei tohi salata, et just internetiga on hoo sisse saanud ultraliberaalne, täielikult piirangutest prii teabeloome, mis on inimeste eneseväljandusvõimalustele mõjunud revolutsiooniliselt, kuid mille abil jõuavad inimeste peadesse ka ideed, mis jagamist ei vääri.

infoühiskonna inimene elab keerulises ning kiirelt muutuvas ajas. et vältida lõksulangemist ning läbikäiguhooviks muutumist, tuleb osata väärtuslik väärtusetust eraldada ning mitte kaotada võime iseseisvalt mõtelda ja süveneda. kindlasti ei tohi end ka teabemaailmast täiesti ära lõigata, sest peidab see ju inimkonna suurimat vara - inimeste parimaid ning mitmekülgsemaid teadmisi. igal mõttepanga omanikul on püsiühendus maailmapangaga.

#13 ehk mul käis täna

mul käis täna päkapikk...NALI! mul käis täna vanaisa külas ja aitas meil paar ulakat saart maha võtta. nimelt on mu vanaisa kogu elu metsavahina ja -mehena töötanud, juba täitsa poisipõlvest alates, siis küll rohkem metsapoisina kui -mehena, aga ta oli vahva poiss ja ega kaua läinud, kui teda täitsameheks võis kutsuda, ja kui keegi maailmas peaks olema meister ulakate puude langetamises, siis on see kindlasti mu vanaisa. paljud ehk ei tea, aga tegelikult on mu vanaisa üpris nägus, mulle meeldib mõelda, et ta oleks võinud vabalt sean connery olla ja sean connery oleks võinud tema olla, kui saatus seda niipidi tahtnud oleks, aga võib-olla ta ongi sean connery ja kui ta meiega on, siis ta lihtsalt teeskleb, et ta on vanaisa artur, või vastupidi. peale selle on mu vanaisa hästi tugev. ta on palju vanem kui mina ja isegi vanem kui mu isa, aga ta on sellest hoolimata, või siis just tänu sellele, meist mõlemist ikkagi palju kordi tugevam! ärge nüüd arvake, et minu vanaisa, erinevalt teistest inimestest, pahedest täitsa prii mees on. oh ei, üks vigur tal küljes on, aga mina seda küll ette ei heida. nimelt lubab vanaisa omale ikka ja jälle mõne sigareti või tubakapläru, aga kes siis ausale mehele kohvi ning tubakat keelata võib! suitsuga on ta juba miljon aastat kokku elanud ja ta ütles mulle, et ega too teda enne maha jäta, kui ükskord kõik muu kah jätab, aga mina loodan, et see ei juhtu veel niipea! mu paps soovitas vanaisal maantee ääres isetehtud saunavihtasid müüma hakata, umbes 30 krooni tükk või siis kaheeurone, sest ega tema küll allapoole ei pea ümardama - ega see mingi hiina kaup ole, mille eest kopikastki kahju on! bensujaamas on samasugused vihad palju kallimad, kõik tuleksid vanaisalt ostma ja tema saaks väärikat pensionilisa. väiksena käisin natukene rohkem vanaisa juures kui praegu ja siis me mängisime mõnikord malet. male on tarkade meeste mäng ja mina tundsin end malet mängides sama targana kui mu vanaisa! nüüd ma mängin mõnikord oma õega malet, ta hakkas meil maleringis käima ja käis eile võistlustel kah, sai nelja tüdruku seas pronksmedali, üks napp kaotus, üks natukene kindlam kaotus ja üks sada protsenti kindel võit, sest neljas tüdruk ei tulnud kohale! nüüd mängib mu õde vanaisaga malet ja on kindlasti sama tark kui mina omal ajal või natukene isegi targem.



emale ja isale kingiti jõuludeks üks pisikene pakike ja selle pakikese sees oli... arvake ära, algab a-tähega ja lõppeb v-ga. ja see ei ole ahv või aurulaev või automaatrelv. ei, see on hoopis aroomikohv! ja alati kui ma seda enda lemmikusse oranži kohvikruusi lusikaga pisut puistan, hakkan ma automaatselt hästi hästi palju naeratama, sihuke tunne nagu kuulaks muusikat, mis su automaatselt rõõmsaks teeb, aga nüüd piisab lihtsalt sellest, kui aroomikohvi lõhn ninna poeb ja ei saagi oma suunurki enam allapoole! elagu aroomikohv!

#12 ehk kui ma vaatan sind

kui ma vaatan sind
oh, ma ei tea mis päev on
kuuseis
aastanumber
kas ma magan

kui sa tõmbad mind
oh, ma ei tea mis päev on
vajun sisse
kerkin õhku
(tuha võid maha raputada)