kui kõnnid läbi mere, võta sihiks lähenev laine. suunaks saar, seal kus lõpeb meri ja algavad puud. kui kõnnid läbi mere.
neelata ei saa, liikuda on valus. ta läks hommikul, silmad märjad.
vaikus. kuumavärinad. põrand on külm. tuttav lõhn, toas on palju suitsu tehtud, enam seda tapeedi vahelt välja ei saa.
proovin vett. valus. võtan jõu kokku ja ronin aknalauale. vaatan aknast välja, otse enda sisse. paistan endast läbi.
maailm minu ümber. tuuleiil sasib oksi. tüvi kriuksub, juured hoiavad paigal. muutun tuuleks.
jään seisma. paneelmaja libiseb läbi minust läbi. rohulibled paitavad taldu. olen see tunne.
ma olen see tunne, kui rohulible libiseb läbi tuule. kui mina vaatab läbi akna, kuidas mina libiseb endast läbi.
ma olen, kui ma enam ei vaata. kui ma enam kunagi ei vaata, olen.
kui ta läheb nuttes ja tuleb. ja kui ta enam ei nuta.
ma olen, kui ta enam ei lähe. kui ta enam kunagi ei lähe, olen.
ma olen see teadmine, kui ma enam kunagi enda juurest ei lähe ega tule. kui mind pole. ja kui seda teadmist enam pole, olen.
kui kõnnid läbi iseenda, võta sihiks lähenev sina. suunaks sina, seal kus lõpeb sina ja algad sina. kui kõnnid läbi iseenda.
ja siis saabub rahu.
